Aimar Ventsel

FOTO: Peeter Langovits

Sedasama, mis ilmus Postimehes 23. märtsil, tekkis mul hulga segaseid tundeid. Lugupeetud teoloog väitis et kaos Lähis-Idas ja araabia kevad on USA, lääne ja täpsemalt Euroopa Liidu tekitatud. Kes vähegi on jälginud viimaste aastate sündmusi, teab, et nii mustvalge see ei ole.

Nn araabia kevade suhtes võtsid eespool nimetatud alguses suhteliselt reserveeritud positsiooni ja üritasid survestada kõikide riikide valitsusi minema kompromisside teed. Pärast olid arengud riigiti erinevad, end otseseid raha- või relvasüste läänemaailma poolt ikkagi ei tulnud.

On väga demagoogiline väita, et Euroopa või Euroopa Liit olid Liibüa või Iraagi sõja taga. Kui Suurbritannia deklareeris piiratud solidaarsust USAga, siis Saksamaa valitsuse positsiooniks oli piiratud solidaarsus, Prantsusmaa aga keeldus konfliktis osalemas, mistõttu USAs nimetati ümber friikartulid – «french fries’i» asemel tuli kasutusele kas «freedom fries» või «white fries». Ka Liibüa pommitamise ajal polnud EL ühtne. Demagoogiline on ka väide, et moslemid ei tauni islamiterrorismi. Õigem oleks väita, et taunivast hoiakust ei tea meie avalikkus midagi ning seda peaks just selgitama.

Selles intervjuus oli vaid üks tõene väide – Ühendriigid sisenesid Iraagi sõtta ilma korraliku ettevalmistuseta, omamata üheski käsuliini etapis regiooni kultuuri, poliitika, keele ja ajaloo tundjaid. Mille eest teda kohe ka kritiseeriti. Ja muidugi, arusaam sadadest tuhandetest islamisõdalastest, kes saadavad kümneid tuhandeid terroriste Euroopasse, on ikka väga vildakas. Keegi ei tea, kui palju on Lähis-Idas ja Aafrikas islamiste, ent näiteks suurima terroriorganisatsiooni Islamiriigi võitlejate arvu hinnatakse umbes 40 000-le. Ja kes vähegi huvi tunneb, see teab, et nii Islamiriigi kui Boko Harami prioriteet on luua islamiriik islamimaade territooriumil, mitte aga saata enamikku oma liikmeid Euroopasse. Põhiline liikumine on tegelikult ju vastupidine, Euroopast konfliktikolletesse.

Nüüd läheb aga asi huvitavaks. Ülalpool nimetatud eksitavad väited on Venemaa ja Vene riigimeedia ametlikuks kontseptsiooniks Lähis-Idas toimuvast – kõige taga on USA riigidepartemangu «surkimine». Espak väitis, et «mitmed tema tuttavad» peavad Putinit Süürias rahutoojaks ning muidu olla Assad üleüldse stabiilsuse garant regioonis. Seda väidet korratakse Vene meedias regulaarselt.

Mis aga Assadi-apologeetidel ära ununeb, on see, et Bashār al-Assad on konkurentsitult Lähis-Ida veriseim diktaator, kelle julgeolekujõud ei tapnud ja piinanud mitte ainult täiskasvanuid, vaid ka lapsi. Ning kordagi ei mainita ühte fakti: Assad on pretsedenditult kasutanud omaenda rahva vastu keemiarelva. Nojah, siis veel see pisiasi, et kui Venemaa ei oleks ÜRO Julgeolekunõukogus pannud vetot plaanitavale lennukeelutsoonile Süüria kohal, siis oleks kogu põgenikekriis võinud olla teistsugune.

Lõpetuseks võiks öelda vaid ühte. Kui ennast eksperdiks pidav inimene niivõrd tõsiselt faktidega vassib, siis on tegemist kas karjuva ebakompetentsusega või teadliku demagoogiaga.