Juhtkiri: külm sõda Läänemerel

Foto: Urmas Nemvalts

Alates 2014. aastast on Vene sõjaväelennukite aktiivsus Läänemere kohal kasvanud. Selle eesmärgiks on tõsta Vene õhujõudude lahinguvalmidust, mis end viimastel kümnenditel nõrgast küljest on näidanud, kuid sellega on kaasnenud ka provokatiivsed manöövrid (näiteks rünnakute imiteerimised) ja korduvad naabrite õhupiiri rikkumised. See ei puuduta ainult Läänemerd ümbritsevaid riike – selle aasta jooksul on venelaste sõjalennukid tunginud lühikeseks ajaks ka näiteks Jaapani ja Suurbritannia õhuruumi.

11. ja 12. aprillil leidsid Läänemerel neutraalsetes vetes aset järjekordsed ohtlikud intsidendid, kui Vene ründelennukid lähenesid ohtlikult Poolaga peetaval ühisõppusel viibivale Ameerika Ühendriikide sõjalaevale. Poola kutsus selle intsidendi peale välja Venemaa suursaadiku Varssavis, Ühendriikide võimud ja sõjaväelased mõistsid juhtunu hukka ning Vene telekanalid teatasid rõõmsalt, et pärast neid intsidente andnud suur hulk ameerika mereväelasi sisse lahkumisavalduse. Tegelikult võivad niisugused intsidendid, mis Venemaa ametlikust vaatenurgast võivad näida süütutena, tuua kaasa tõsiseid tagajärgi ning iga sellisega kasvab suure tragöödia tõenäosus. Suured konfliktid on ajaloos ikka alguse saanud pisikestest sädemetest.

Sellisel agressiivsel käitumisel on mitu eesmärki. Esiteks soovitakse NATO riikidele saata teatavat sõnumit, teisest küljest kompab Venemaa pidevalt läänenaabrite reaktsiooni. Provokatiivsed õhupiiririkkumised lõppesid 2015. aasta novembris sellega, et Türgi õhujõud tulistasid Vene ründelennuki alla. Pärast seda kahanes venelaste soov Türgi piire rikkuda, sest Venemaa võimud taipasid, et on endasarnasele nahaalile komistanud. Läänemere piirkonnas on aga turvaline provokatsioone jätkata, kuna varasemast kogemusest on teada, et teine pool pühib süljeläraka põselt lihtsalt puhtaks ja pöörab ette teise põse.

Sarnased intsidendid meenutavad Varssavi pakti ja NATO vastasseisu eelmise külma sõja päevil. Lääne ajakirjanduses imestatakse kuidas võib selline piiratud ressurssidega riik nagu Venemaa endale lubada vastasseisu läänega. Maailm on tegelikult juba pikemalt külmas sõjas ning Vene võimude avaldused selle kohta vastavad täielikult pildile, kuidas nad maailmas toimuvat tõlgendavad. Nad loevad tõepoolest end läänega vastasseisus olevaks. Õnneks on see praegu veel vaid külm sõda. Lääne juhid ei ole senini tahtnud tunnistada ka seda, et Venemaa puhul on nad silmitsi strateegilise vastasega. See omakorda mõjutab lääne reageeringut Venemaa tegevusele. Näiteks Ühendriikide tegutsemine Hiinaga vastasseisus Lõuna-Hiina merel on olnud tunduvalt jõulisem kui Ida-Euroopas.