FOTO: SCANPIX

Vinni-Pajusti gümnaasiumi emakeelepäev kõlab, kajab ja müriseb senimaani. Kirjandusõpetaja Marge Guljavini kirjutatud ja lavastatud ning kooli näiteringi ette kantud näidend «Räägime millestki?» on kajama pannud ajakirjanduse, rääkimata sotsiaalmeediast. Üks suudlus laval muutus kõrvakiiluks elus, kirjutab ajakirjanik  Ago Gaškov Õpetajate Lehes.

Kirjutan seda kommentaari aprilli teisel reedel ja säutsuskandaalist on möödunud juba tubli kolm nädalat. Aga lugu ei vaibu, sest sellel ei lasta vaibuda. 6. aprilli Virumaa Teataja kirjutab sellest taas. Seekord teemal, et säutsuskandaali sattunud kool palub vabandust.

Vinni-Pajusti gümnaasiumi direktor Henry Kallaste soovib loole punkti panna. «Palusin õpilaselt vabandust ja käskkiri, millega avaldati talle noomitus ebaõpilasliku käitumise eest, on täies ulatuses tühistatud,» ütles Kallaste. Õpetaja Marge Guljavin polnud direktori sõnul tol päeval veel vabandust palunud. «Ta teeb seda esmaspäeval, seega 11. aprillil,» kinnitas koolijuht.

Koolijuhi sõnul on aeg panna juhtumile punkt, sest see segab õppetööd. Juhtumis on sõnavabaduse rikkumise ja õpilase tagakiusamise elemente. Küsimusele, kuidas protsess võib mõjutada lõpueksameid sooritavat õpilast, vastas direktor, et lõpueksamite tõttu tulebki asi lõpetada. Ajakirjandusega on skandaali teemadel suhelnud vaid koolijuht. Õpilane ei suhtle ka kooliga ning on valinud enda esindajaks MTÜ Ülokooli.

Minu arvates oli kõnealune suudlusstseen ülepingutatud ja võib-olla ei pidanuks seda koolinäidendis kasutama. Ülepingutatud oli ka õpilase reaktsioon, ent õpetaja käitumine ületas mõistlikkuse piiri.

Sõnavabadus on aga Eestis (õnneks) muutunud nii oluliseks, et paari väljapigistatud vabandusega säutsuskandaal ei lõpe. Lisaks tõigale, et seda on käsitlenud nii trükiajakirjandus kui ka kodanikuajakirjandus, on juhtumist artikkel netientsüklopeedias Vikipeedia. Tõsi küll, seda püüti sealt kõrvaldada. Vikipeediasse jäi artikkel alles, kuid YouTube’ist on näidend praeguseks kõrvaldatud.

Mina jõudsin seda vaadata. Minu arvates oli kõnealune suudlusstseen ülepingutatud ja võib-olla ei pidanuks seda koolinäidendis kasutama. Ülepingutatud oli ka õpilase reaktsioon, ent õpetaja käitumine ületas mõistlikkuse piiri.

Üks säuts Twitteris, postitus Facebookis või mõnes muus sotsiaalmeedia­kanalis ei tohi tagakiusamist esile kutsuda. Kool peab pigem julgustama noori oma arvamust välja ütlema. Loomulikult ei sobi oma kooli pornogümnaasiumiks nimetada, aga represseerimise asemel oleks kirjandusõpetaja pidanud õpilasega inimlikult rääkima. Nüüd on kogu koolile ebameeldiv maine loodud, ja seda sugugi mitte ühe säutsu pärast, vaid põhjusel, et säutsust sai kajakakisa prügimäe kohal.

Haridusministeeriumi üldharidusosakonna juhataja Irene Käosaar polnud nädalavahetusel veel kooli vastust lugenud. Intervjuu, mille siinkohal avaldame, on tehtud märtsi lõpus.

«Meil on olemas õpilase kiri, kus postitust Twitteris on tõlgendatud kui väljaastumist kooli vastu, talle on tehtud ettepanek koolist lahkuda, paluda kõikide klasside ees vabandust ning minna ja lugeda kooli ees luuletust, et siis saaksid kõik tema peale näpuga näidata. See on õpilase vaade.

Koolipoolne vaade – oleme rääkinud direktoriga, teavitanud olukorrast kohalikku haridus- ja sotsiaalametnikku. Kooli seisukoht on, et nii karm see olukord ei olnud. Kui aga võtta kokku kogu info, mis meil on, siis koolis on mindud vastuollu õpilase sõnavabadusega. Õpilane ei ole kedagi isiklikult solvanud. Ta on avaldanud oma arvamust. Loomulikult tuleb temaga rääkida, kuidas see võib kellelegi mõjuda.

Kindlasti ei ole tehtuga proportsionaalne ähvardus koolist välja arvata ja nõudmine käia kõikide klasside ees vabandamas. Kindlasti ei ole õpetajad käitunud sotsiaalselt intelligentselt ja õpetajaeetikale vastavalt.

Koolijuht on meile kinnitanud, et õpilast koolist välja ei arvata ja mingeid tagakiusamismeetmeid rakendatud ei ole. Õpilane teeb eeleksameid ja jätkab õppetööd. Tundub, et kooli sees on olukord lahendatud. See ei tee olnut olematuks. Rumal lugu,» rääkis Käosaar.

Käosaar lisas, et hinnang on antud selle info põhjal, mis ministeeriumil on. «Pole teada, kas kooli reaktsiooni põhjustas ainult postitus Twitteris või lisandus sellele veel midagi, näiteks õpilase muu käitumine,» nentis ta. Küll aga loodab Käosaar, et juhtum paneb teised koolid arutlema õpilase sõnavabaduse, selle piiride ja sõnavabaduse kaitse üle. «Oma arvamuse väljaütlemine on hea, iseasi, kuidas seda teha. See juhtum oleks olnud koolile hea võimalus selle üle arutada,» on tema seisukoht.

Ka õpetaja on inimene ja temalgi on õigus õpilaste käitumise tõttu solvuda. «Kirjandusõpetaja oleks võinud õpilasele öelda, et see polnud kena, mida sa ütlesid. Oleks võinud omavahel arutada. Ka selle üle, miks selline stseen näidendisse kirjutati. Oleks saanud arutleda sellegi üle, mis on kohane koolis ja mis laval,» soovitas Käosaar. Õpilase ahistamine, isegi sellega ähvardamine, ei ole tema hinnangul kohane.

Tartus töötav kogukonnaraadio Generaadio arutles oma saates «Olukorrast konnatiigis» säutsuskandaali teemadel filosoofiaolümpiaadist osa võtnud õpilastega. Üks huvitavamaid hinnanguid, mida filosoofiahuvilised gümnaasiumiõpilased andsid, kõlas: tegemist on kahepoolse näidispoomisega. Kooli juhtkond ja õpetajad korraldasid õpilase näidispoomise, meedia aga kooli juhtkonna ning õpetajate näidispoomise. Selge on aga see, et noored ei mahuta ennast nendesse raamidesse, millega õpetajad harjunud on.

Noored soovitavad asja võtta huumoriga ja otsida mõõdukaid lahendusi. Skandaali põhjustas saates esinenud õpilaste hinnangul koolijuhtkonna vale käitumine. Twitteri säutsu eemaldamise nõue tekitas selle vastu pigem huvi, kui summutas skandaali.