Kuivõrd ühe protsendi kätte maailma elanikkonnast on kogunenud väidetavalt sama palju rikkust kui ülejäänud 99 protsendile, ei jää palju muud üle, kui tõdeda, et elame püramiidskeemi maailmas, kirjutab Õpetajate Lehe toimetaja Karl Kello.
Karl Kello: kõige rikkamad inimesed üldjuhul ei taha eriti makse maksta (6)
17. aprill 2016, 15:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Püramiidskeemidega on aga see paha lugu, et need varisevad kokku. Püramiidskeemi maailm ei ole jätkusuutlik. Tipp ei püsi üksi püsti, umbes sama lugu kui haridus/teaduspüramiidi puhul.
Kõige rikkamad inimesed üldjuhul ei taha eriti makse maksta, üritavad pigem kõrvale hiilida. Viimase paari aastakümne jooksul saavutatud poliitiline mõjuvõim võimaldab neil mõjutada poliitilisi otsuseid. Rikaste maksumäärad langevad, lisaks on sisse seatud maksuparadiisid.
Arenguorganisatsioon Oxfam hoiatab, et rikaste poliitiline ja majanduslik võim õõnestab demokraatiat. Kes julgeks öelda, et see on maailma(majanduse)le hea? Majanduskasv aeglustub (kuna paljud ei saa endale kulutamist lubada), majanduslik ja poliitiline ebastabiilsus ja rahvasteränne see-eest suureneb.
Kuidas on õnnestunud niisugune püramiidskeemi maailm üles ehitada, seda iseäranis just sellesama viimase paari-kolmekümne aastaga, mil maakera elanike arv on kahekordistunud ja paiguti ilmselt isegi kümnekordistunud? Eks me kõik ole selleks oma suhtumisega jõudumööda kaasa aidanud. Õigustanud näiteks, et väljakujunenud demokraatlik valitsemisviis on parim võimalikest; et ei pea tundma kadedust ligimese edukuse üle; et rikaste kasvav vara on märk õitsvast majandusest ja et eks see ole ometi igaühe vaba valik, kas hakata rikkaks või vaeseks. Ning et rikkad maksavad ju rohkem makse kui vaesed. Loomulikult. Aga mitte summaarselt. Pealegi – see raha tuleb protsentidega tagasi.
Püramiidskeemi maailm kehtib minivariandis ka meie miniühiskonnas. Võttes aga näiteks Saksamaa, tohutu ekspordipotentsiaaliga (rahvaarvult suurem kui Eesti-Läti-Leedu-Soome-Rootsi-Taani-Norra-Austria-Poola kokku, mistõttu seda maksuraha ikka kogub). Kuid sakslased ise imestavad, et pole nende hiiglaslike summade eest saavutatut nagu nähagi. Loomulikult, sest raha koondub selle ühe protsendi kätte.
Sakslased maksavad väidetavalt veel isegi Esimese maailmasõja aegseid võlgu. Nende käest on võtta. Sakslased on alati süüdi. Kollektiivse süü koormat on kantud 70 aastat. Nüüd ollakse süüdi selles, et rändekriis tõi riiki üle miljoni migrandi – päästes suuresti muu Euroopa põgenikelaviinist.