/nginx/o/2015/02/28/3818177t1hdfc6.jpg)
Väitlust tuleb hindama asuda selle teema sõnastatusest. Kas on üle reageeritud? Või kuidas üldse on reageeritud. Läbi väitluse tuleb esile kaks repliiki, mis oma radikaalses sõnastuses kirjeldavad reaktsiooni sisu: kanapimedus ja valetamine, kirjutab kohtunik Joosep Tiks.
Täna väitlesid stuudios riigikogu liikmed Marianne Mikko (SDE) ja Henn Põlluaas (EKRE).
Kas on toimunud ülereageerimine? Hinnates reaktsiooni sisu asus Mikko väitluses kaitsvale ja rahustavale poolele, soovides näidata, et põhjused, miks üldse ülereageerimisest saab rääkida, on alusetud ja hirmu on õhutatud läbi valede. Henn Põlluaas pani Mikko rahustamisele vastukaaluks naiivsuse immigratsiooniga tegelemisel ja dialoogi puudumise kriisi lahendamisel.
Kas pagulaskriisile on üle reageeritud? Vastus on jah, mõlemad väitlejad on nõus. Mikko ütleb, et olukord pole nii hull, kui seda kuvatakse, Põlluaas ütleb, et üle reageerinud on sallivuslased.
Ent nüüd jõuamegi tegeliku väitluse juurde, kus arutatakse, kas pagulasprobleemid on nii suured, nagu neid kuvatakse ning kes reageeris üle enne.
Siin kerkib Põlluaasa argumentides üles naiivsus immigrantide hulga käsitlemisel. Neid tuleb palju ja üha enam on tulemas, ütleb Põlluaas kuulajale. Mitte ainult ei ole pagulastega probleem nende hulgas, vaid ka inimestes, kes pagulasstaatuse varjus on - nende hulgas võivad olla terroristid. Lihtne on endale Süürias või ISISe käest Süüria pass muretseda ja niiviisi pagulast mängida. Probleemi kasvatab veel Aafrika üha suurenev rahvaarv ning Euroopa Liidu piirivalve, mis toob pagulasi ise Liibüa rannikult Euroopasse.
Mikko asus ümber lükkama. Eesti jaoks ei ole massiimmigratsioon praegused 7 pagulast ega ka tulevased 500. Esimest korda kuulsin ka avalikus debatis massiimmigratsiooni piiri, milleks Mikko arvas olevat kümned tuhanded. Euroopa kontekstis on tegeletud pagulasprobleemi lahendamisega, ent tuleb olla ka solidaarne Rootsi ja Saksamaa ees, kes ei jaksa üksi kõiki pagulasi majutada. Ristküsitluses ei ole Mikko nõus terroristi ja immigrandi vahel võrdlusmärgi tõmbamisega ning väljendab teravmeelset üllatust väite kohta, et Frontex, Euroopa Liidu piirivalve, tegeleb pagulasveoga.
Dialoog on tapetud nende poolt, kes nõuavad sallivust ja sildistavad teisitimõtlejaid. Teistkätt Mikko ütleb, et EKRE tegeleb hirmutamisega. Tõenäoliselt on mõlemal väitlejal õigus, et on asutud barrikaadidele lepituse asemel. Raske on aga hinnata, kes tegi seda enne ja kes õigustatult: kas sildistaja või faktimoonutaja.
Väitluse lõpuks saab teha järgmised järeldused: massiimmigratsioon on Eestis väärtarvitatud sõna, Euroopas võib-olla mitte. Probleeme pagulastega jagub, aga nendega tegeletakse. Õhutatakse hirmu ja eiratakse hirmu.
Kas pagulaskriis on tegelikult nii hirmus, kui seda kuvatakse? Marianne Mikko suutis paremini tõestada, et ei ole ja seega on üle reageeritud. Kas ülereageerimisel on tõusnud maandamata hirmud? Jah, on küll, tõestas Henn Põlluaas. Keegi peab aga väitluse võitma ning võitjaks on Marianne Mikko. Ta andis rohkem sisu oma seisukohtadele, lükkas ümber valitud hulga Põlluaasa seisukohti. Lõpetuseks, võttes fookusesse pagulaskriisi suuruse, suutis Mikko näidata selle ülepaisutatuse, vähemalt Eestis.