Taavi Minnik: otseliin Putiniga: isakese tsaari hoogne teleshow

Taavi Minnik. Foto: Erik Prozes

Vene ajaloos on Ivan Julma aegadest kinnistunud kuvand valitsejast kui isakesest tsaarist (царь-батюшка), kes on loomult küll hea, kuid keda petavad bojaarid ja kes ei tea, mis tema tohutu suures riigis Kremli müüridest kaugemal toimub.

Seepärast lokkabki maal hirmus korralagedus, korruptsioon ja korralikke teid väljaspool pealinna ei ole. See on omalaadne nähtus: väga paljud venelased usuvad tänini siiralt, et õiglus seatakse lõpuks jalule, kui neil õnnestub tsaari enda jutule pääseda või oma palvekiri esitada ning teda oma muredest ja bojaaride ebapädevusest isiklikult informeerida. Küll siis kõik korda saab ja õnn lõpuks ka meie taresse jõuab. Põhimõtteliselt sellele ongi üles ehitatud Venemaa presidendi otseliin, kus alamad saavad otse oma muredega isakese tsaari poole pöörduda.

Tuleb tunnistada, et Vladimir Putinile otseliini telesaate formaat sobib, 16 võimuaasta jooksul on tal välja kujunenud oma äratuntav stiil, mida ta aastast aastasse ja saatest saatesse jätkab. Küsimusi esitavad ka saadet juhtivad pugejatest ajakirjanikud ning mõned hoolega selekteeritud saatekülalised. Kusjuures küsimused on varem välja valitud ning küsijad deklameerivad neid enamasti otse-eetris, nagu algkooliõpilased klassijuhatajale. Mõni küsimus tuleb ka n-ö lindist, mis tekitab piinliku momendi, kui Vladimir Vladimirovitš üritab küsijale endale küsimuse esitada.

Ka tsaari vastused on hoolikalt ette valmistatud ning pähe õpitud. Kui hiljuti soovitas Putini lähikonda kuuluv Vladimir Jakunin Moskva tudengitel lugeda Tallinna eksmeeri, oma head sõpra Edgar Savisaart kui poliitikaõpikut, siis Vladimir Putinit võiks lugeda kui poliitilise demagoogia käsiraamatut. Tõsiselt. Müts peos, isakese tsaari poole pöörduvad ning neile osast saanud kõrgest aust hingevärinaga pöörduvatele alamatele vastamiseks läheb käiku kogu demagoogia kõrgem pilotaaž: paralleelsed vastused, mis jutujärje sujuvalt sobivamasse sängi kallutavad, või küsija kompetentsi kahtluse alla seadmine.

Teinekord annab Putin aga küsijale järele ja tunnistab, et sellel on õigus. Putin võib küsimuse esitajale kinnitada, et probleemiga tegeletakse ja tulevikus puudujäägid kõrvaldatakse, teed ja sillad ehitatakse, palgad makstakse välja ja pensionid tõusevad jne. Tsaar võib mõnikord kogu vastutuse lihtsalt mõne oma bojaari kraesse ajada, mis veel kord kinnitab vaatajate arusaama, et nende hädades on süüdi sõnakuulmatute bojaaride isetegevus. Muljetavaldav on, millise kergusega žongleerib Vladimir Putin küsimustele vastates arvudega igasugustest positiivsest prognoosidest ja saldodest. Need, kes soovivad õppida, kuidas ajada avalikkust segadusse ja eksitada arvudega Exceli tabelist, õppigu suurelt meistrilt endalt, pole vaja teha isetegevust.

Ja algabki kauaoodatud teleshow. «Omskis pole teid.» Putin: «Pole hullu, 1. maiks tehakse korda.» «Nelja lapse isale Tšeljabinski tehasest ei maksta palka välja.» Putin: «Tuleb palk välja maksta.» «Rohud on kallid. Aga milliste rohtudega te ise ennast ravite?»  Putin: «Pole tarvis haigeks jääda.» «Millal tulete Krimmi puhkama?» Putin: «Pole plaane veel teinud, kuid õige pea.» Küsimus 12-aastaselt poliitikahuviliselt Varja Kuznetsovalt: «Kui upuksid korraga Erdoğan ja Porošenko, kelle päästaksite?» Putin: «Kui otsustasid uppuda, las upuvad.»

Tüdruk Krimmist: «Meil pole elektrit, kuid üldiselt pole häda midagi, lapsed ei mängi oma elektrooniliste vidinatega, loevad raamatuid.» Putin: «Väga hea.» Peterburi elanik: «Kuidas teil «eksiga» lood on?» Putin: «Suhtleme, mul on kõik väga hästi, olen väga õnnelik.» Ettevõtja publiku hulgast: «Tegelen ettevõtlusega 1990. aastatest, see on minu neljas majanduskriis, olen kõik need aastad oodanud võimalust, et öelda teile aitäh!» Putin: «Palun-palun.» «Sahhalini kalatööstuse töötajad elavad orjuses, kala tuleb Hiinast.» «Pole viga, varsti tuleb Hiina kala asemel kodumaine.» «Vladimir Vladimirovitš, millist putru te hommikuti sööte?» «Mida sooviksite kuldkalakeselt?» jne, jne.

Saatejuht: «Räägime nüüd välispoliitikast.» Nördinud helistaja: «Miks lubate ennast mõnitada ja läänel enda kohta levitada laimu mingite offshore’ide kohta?» Putin: «Sergei Roldugin ostis 12 miljoni dollari eest viiuleid ja tšellosid, skandaali taga on lääne kõrvad, kuid Panama dokumendid on ehtsad.» Filmilavastaja Nikita Mihhalkov stuudiost: «Mind kõnetasid siia tulles kaks invaliidi, keda stuudiosse ei lastud, et annaksin nende küsimuse teile edasi.» Putin: «Probleem lahendatakse, mulle pole ette kantud, et stuudiosse ei lastud.» Kremli-meelne politoloog Muhhin: «Vene inimestel on valimistel valida ühtede ja samade brändide vahel.» Putin: «Parteid pole kaup, nende taga seisavad miljonid inimesed, Ühtne Venemaa on ühiskonda stabiliseeriv faktor.» Muhhin häbeneb telekaamerate ees oma lolli küsimust.

Ajakirjanik Dorenko, kes kaks aastat tagasi Kiievis Maidanil lubas Putini puuri pista, küsib stuudios opositsiooni demoniseerimise kohta ning selle kohta miks Ramzan Kadõrov postitas sotsiaalmeediasse foto sihikule võetud Kasjanovist. Putin vastab: «Olen Kadõroviga sellel teemal rääkinud, pole tarvis muretseda.» Küsimuse esitab Voroneži elanikust põllumees palmirasval põhineva ersatssöögi kohta, millega rahvast toidetakse. Küsija on tsaari palge ette sattudes silmanähtavalt närvis, nagu oleks mürsuplahvatuses põrutada saanud. Putin: «Olen teiega nõus täielikult, probleemiga tuleb tegeleda.» Putin otsustab stuudiopubliku seast ise kellegi valida, kelle küsimusele vastata, ja valib «kogemata» Anatoli Tšubaisi naise, see küsib midagi laste ja koolide kohta ning lahke isake tsaar lubab kõik probleemid muidugi lahendada.

Kaks tundi ja 50 minutit mammutsaadet läbi, Türgist räägitud, läänest räägitud, hindadest räägitud, palkadest räägitud ning pole ikka veel ühtegi küsimust Ukrainast. Ja siis see tuleb. Telemaratoni lõpus pole enam jaksu kuulata, kuid Vladimir Putinile peab tunnustust avaldama, et ta selle lõpetuseks veel endise hoo ja intensiivsusega jaksab vadrata.

Ühe sõnaga: venemaalased võivad kõik täna rahuliku südamega uinuda, nende riigis on kõik hästi ja saab olema veelgi paremini. Ning president on lihtsalt esmaklassiline.