/nginx/o/2016/04/14/5261355t1hb7ef.jpg)
Rootsi ülemkohtu 4. aprilli otsus autoriõiguse asjus tõmbas terava piiri virtuaalse ja reaalse maailma vahel: uusi teenuseid ja platvorme arendades ei saa enam eeldada, et ühes lubatu jääb lubatuks ka teises. Rahvusvaheline vastukaja sunnib küsima, milline tähendus on sel poleemikal Eesti jaoks ning mida võiksime sellest õppida oma kultuuri ja õiguskeskkonna kujundamiseks, kirjutavad Wikimedia Eesti juhatuse liige Eva Lepik ja eestikeelse Vikipeedia administraator Raul Veede.
Eelmisel esmaspäeval avaldas Rootsi ülemkohus otsuse kohtuasjas Rootsi vikipedistide MTÜ Wikimedia Sverige (WMSE) ja visuaalkunstnike autorikaitseühingu Bildkonst Upphovsrätt i Sverige (BUS) vahel, keelates Rootsi avaliku kunsti vaba ja tasuta avaldamise veebiandmebaasis Offentligkonst.se.
Otsuse keskmes on panoraamivabadus – õigus teha avalikust kunstist (eelkõige hoonetest ja skulptuuridest) kujutisi ning neid levitada. Kommentaarides juhib kohus tähelepanu ka asjaolule, et panoraamivabaduse reeglid Rootsis erinevad teistest Põhjamaadest. Tõepoolest: Norras, Taanis ja Soomes on täielikult vabad üksnes hoonete pildid, muud avalikku kunsti võib levitada vaid mitteäriliselt. Paljudes riikides on panoraamivabaduse reegleil tugev omapära, kuid esmaspäevase otsuseni kehtis vabadus mingil kujul 82 protsendil ELi riikidest, silmapaistvamateks eranditeks Prantsusmaa ja Itaalia.
«Panoraamivabadus on tähtis osa väljendusvabadusest, infovabadusest ja kunstilisest eneseväljendusest,» kirjutas kohtuotsust kommenteerides USA sihtasutus Wikimedia Foundation, mis haldab Vikipeedia tehnilist ja juriidilist poolt. Kui kunstnik paigutab oma teose avalikku kohta, siis pole ta eesmärk mitte üksnes ruumi hõivata: teos annab avalikkusele ka midagi vastu, see parandab meie avaliku ruumi kvaliteeti seeläbi, et seda tajutakse. Avaliku ruumi kasutajad kogevad kunstiteost ning jagavad seda teistega.
Moodsas ühiskonnas on tavaks jagada avalikku ruumi mitte üksnes füüsilise kohalviibimise teel, vaid ka selle kujutiste kaudu, fotode ja videotena. Üldlevinud nutitelefonide ajastul on tänaval pildistamine niivõrd normaalne, et seda keelata praktiliselt ei õnnestu. Sama tavapärane on piltide jagamine. Pildistamise ja piltide jagamise keelamiseks peaks olema väga hea põhjus. Võrdset ligipääsu kunstile füüsilises ja virtuaalses ruumis toetab ka ELi Infoühiskonna direktiiv.
Avaliku kunsti kaitset selle kujutiste jagamise eest üritatakse mõnes riigis põhjendada, teistes riikides on sellest loobutud. Võimalikud on ka vahevariandid nagu Eestis: meil tohib selliseid pilte jagada ainult mitteäriliselt. Venemaal on vabad ehitised, kuid mitte skulptuurid. Saksamaal on kõik vaba, kuni fotograaf asub ka ise avalikus kohas (erakorteri rõdult tehtud fotot vabalt levitada ei või). Veidrusi on veel mitmeid.
Rootsi juhtum on aga loonud eristuse, mida Euroopa seni ei tundnud: panoraamivabaduse füüsilises ruumis, kuid mitte internetis. Ülemkohus leiab, et uute tehnoloogiate puhul nagu internet tuleb eelkõige tagada autorite huvide kaitse. Mujal maailmas on vaba kultuuri asjus lähtutud siiski vajadusest hoida tasakaalu: loometeoste kaitstud ja vaba leviku vaheline piir peaks püsima samas kohas ka uutes meediumites. Muidu võiksime jõuda olukorda, kus näiteks avalikus omandis J. S. Bachi teosed on salvestistena vabad küll vinüülplaatidel, kuid mitte DVDdel, sest avaliku omandi kehtestamise ajal digitehnoloogiaid veel polnud. Nii muutub uute tehnoloogiate ja teenuste arendamine riskantseks, sellest aga kaotavad nii innovaatorid kui ka tarbijad. Kui keelde peetakse tähtsamaks keeldude ja vabaduste tasakaalust, kahjustab see ühiskondlikke huve erahuvide arvel.
Rootsi ülemkohus tõlgendas omapäraselt ka infoühiskonna direktiivi, mis taotleb avalikkuse võrdset ligipääsu kunstile nii füüsiliselt kohapeal kui ka eemalt, tehnoloogiliste vahendite abil. Kohus pidas direktiivist aga märkimisväärseks vaid üleskutset «tagada autoriõiguste range kaitse, eriti digikeskkonnas». Selline valikuline tõlgendamine on mitte üksnes kummastav, vaid takistab ka kultuuri vaba liikumist riikide vahel ja loomemajanduse arengut Euroopas.
Ilmsesti vajab panoraamivabadus selgemaid reegleid terve Euroopa tasandil. Selles kontekstis on Euroopa Komisjoni küsitlus panoraamivabaduse teemal väga asjakohane ning Eesti elanikel ja organisatsioonidel oleks kasulik sellele vastata. Kui mõnes ELi liikmesriigis üritatakse piirata avaliku kunsti piltide levikut füüsilise maailmaga ning teisal sootuks keelata, on hea, kui keegi ka terve mõistuse kaitseks sõna võtab. 11. juunini kestev küsitlus pole küll otseselt siduv, kuid aitaks suunata Euroopa reeglistikku tasakaalustatud lahenduste poole.
Rangelt võttes piirdub Rootsi ülemkohtu otsus konkreetse juhtumiga, millel on mitu piirangut: otseselt puudutab see vaid avalikke andmebaase, mis sisaldavad kujutisi avalikust kunstist. Samas võib otsusest teha kaugeleulatuvaid järeldusi. Kerkib ka küsimus, kas teised riigid, nende seas Eesti, peaksid oma õigusloomet ja -praktikat kujundades lähtuma samasugustest printsiipidest, kui tegi Rootsi ülemkohus.
Üks otsuses toodud võtmekriteeriumeid on «äriline väärtus»: isegi tasuta andmebaasil on kohtu hinnangul «äriline väärtus», olgu siis andmebaasi omaniku või selle kasutajate, näiteks linkijate jaoks, ning piltidel kujutatud teoste autorid peavad järelikult selle väärtuse pealt teenima. Samas võib igal foto- või tekstikogumil kellegi jaoks äriline väärtus olla.
Kindlasti on Vikipeedias pakutavatel tasuta fotodel äriline väärtus ajalehtede jaoks, kes sealt iga päev vajalikke pilte leiavad, ent kas see oleks piisav põhjus muuta fotode kasutamine tasuliseks – eriti arvestades, et valdav osa Vikipeedia kasutajaist ei teeni sellest rahalist tulu?
Ei maksa unustada, et inimesed, kes Vikipeediasse kirjutavad ja pilte teevad, on samuti autorid. Kuid nende silmis on vabakasutusest ühiskonnale tõusev tulu olulisem, kui see, mida nad oma tööga teenida võiksid. Mitte iga väärtus ei pea olema rahas mõõdetav ja maksustatav, samuti nagu igasugune äritegevus ei tähenda kellegi alatut nöörimist. Ärilisel ja mittetulunduslikul tegevusel on ühiskonnas ühtmoodi tähtis roll ning selleks, et ühiskond toimida saaks, tuleb mõlemale hingamisruumi jätta.
Rootsi ülemkohtu otsuse kõik tagajärjed pole praeguseks veel selged, Wikimedia Sverige arutab edasisi tegutsemisvõimalusi juristidega. Kahtlemata tuleb neil sulgeda avaliku kunsti andmebaas ja maksta autorikaitsjaile litsentsitasu. Olukorra normaliseerimiseks on kavas alustada poliitikutega kõnelusi, et tagada autoriõiguse seaduses panoraamivabadus ühtviisi nii füüsilises kui ka virtuaalmaailmas.
Ka Eestis kehtiv autoriõiguse seadus ei ole probleemitu. Panoraamivabaduse seisukohalt on kõige häirivam ärilise kasutuse keeld. Juriidilises mõttes hõlmab äriline kasutus ka valdkondi, mida võhik ei tea keelatuks pidada, näiteks piltide levitamist sotsiaalvõrkudes ja heategevusmüüke. Samuti on äriline kasutus, kui müüakse pileteid filmile, mis näitab suures plaanis uuemaid hooneid, või kui kunstnik küsib tasu skulptuuri kujutava maali eest. Piirang häirib ka Vikipeedia tööd Eesti avaliku kunsti tutvustamisel teistes riikides, kuna Vikipeedia reeglite kohaselt peavad entsüklopeedia illustratsioonid olema kõigi kasutajate jaoks täielikult vabad.
Seetõttu on Wikimedia Eesti valmistanud ette autoriõiguse seaduse muudatuse, mis tühistab alusetu piirangu panoraamivabadusele ja tagab nii autorite kui ka nende teoste igapäevaste kasutajate kaitse.
Oleme konsulteerinud enam kui aasta vältel loomeliitude ja ettevõtlusorganisatsioonidega, suhelnud justiitsministeeriumiga ning kogunud infot parimatest õiguslikest lahendustest teistes riikides. Lähinädalail esitame ettepaneku avalikult justiitsministeeriumile ja erakondadele, et viia see edasi riigikokku. Eestil on reaalne võimalus anda rahvusvaheliselt head eeskuju ja näidata suunda kogu Euroopa õiguse arengule. Kasutagem siis seda!