/nginx/o/2016/04/11/5253747t1h141d.jpg)
Ilmselt ei tule paljudele üllatusena, et maailm pole majanduslikult just kõige paremas seisus. Mida pikemat perspektiivi vaadata, seda «huvitavamaid» stsenaariume on võimalik välja mõelda, kuidas arusaamatutesse mastaapidesse liikunud tasakaalustamatused ükskord süsteemist välja loputatakse. Selle juures ei saa unustada ka lühemat perspektiivi – sellest pole ammu juttu olnud, kirjutab arvamusportaali kolumnist Peeter Koppel.
Ka lühemas perspektiivis on maailma majandus nõrk. Ka arenevates riikides on käivitunud mõneti loomulik võlakoorma vähenemise protsess, mida tõenäoliselt saab mõõta aastatega. Säästetakse, mitte ei investeerita ning deflatsiooniline surve luurab sõna otseses mõttes iga nurga taga. Selle asjaolu olulisim järelm on see, et hetke deflatsioonilise problemaatika tulipunktideks olevad Euroopa ja Jaapan saavad nägema enneolematut rahatrükki ja enneolematuid uusi (!) reflatsioonilisi (fiskaal- ja/või monetaarpoliitiliste meetmete kogum, mille eesmärk on ohjeldada deflatsiooni. Meetmed võivad ulatuda maksude vähendamisest kuni intressimäärade alandamise ja rahapakkumise suurendamiseni.) meetmeid. Mida päev edasi, seda tõenäolisemaks muutub ka raha puistamine n-ö helikopterilt.
Ühendriikidel läheb veidi paremini, kuid ka nemad pelgavad seda, et nõrk keskkond ülejäänud maailmas mõjutab ka neid. Sestap on nad tunnistanud oma apsu reflatsiooni teelt kõrvale astumises ning nüüd enam eriti jõuliselt intressimäärade tõusust ei räägi. Samas, kui midagi hullu ei juhtu, siis ei tasu unustada, et tööturu hea olukord tekitab inflatsioonisurvet ning ilmselt veel aasta esimeses pooles muutub retoorika karmimaks.
Siiski selleks, et märkimisväärset intressitõusu näha, peab olema täiesti parandamatu optimist. Kui iga väikest probleemi on lahendatud suure intressilangusega, siis suudab ka iga väike intressitõus suuri probleeme tekitada.
Lahkumine tooks kaasa raskused jooksevkonto defitsiidi finantseerimisel ning jäämise poolt valiku tegemise tõenäosust suurendavad kaks olulist asjaolu. Esiteks mõlema poole poliitilise eliidi andumus ühtse Euroopa ideele kui sellisele ning teisalt referendumil osalejate hirm majanduslike tagajärgede ees. Samas ei ole raske aru saada sellest, et angloameerikalik lähenemine majandusele ja Brüssel lihtsalt ei sobi omavahel kokku ning täiesti piisavalt on neid, kes leiaks, et see «veskikivi» tuleks kaelast visata.
Välistada ei saa ka seda, et reaalsus (globaliseerumisest, automatiseerumisest ja madalama kvalifikatsiooniga immigratsioonist tingitud hoolekanderiigi lõpp) sunnib Euroopa Liitu kujunema brittidele senisest vastuvõetavamaks. See areng jääb aga paraku taas sinna pikemat perspektiivi vaatlevate mõttekäikude konteksti.
USA presidendivalimistel on üks selge võitja – need, kes on pahased. Kutsugem neid trumpistideks. See, kellest iganes ka president ei saaks, siis anti-establishment ja populistlike lubaduste õnge minejatega tuleb edaspidi arvestada. See on võla supertsükli lõpu üks kaasmõjudest – kui võlakoorma kasvatamise teel elustandardit parandada enam võimalik ei ole, liigub demokraatlike protsesside tulemusel mandaat neile, kes räägivad kõige ilusama muinasjutu.
Nüüd tekib küsimus, mida see tavalisele inimesele – või investorile tähendab? Paraku seda, et praegu hulbitakse maailma majanduse plaanis ükskõiksuse talumatus kerguses – nähtavus paistab olevat hea ja kuigi see, mis paistab, pole meeldiv, on hea nähtavus meeldiv ja mugav. Samas – olgem ausad – kogemus ütleb, et hea nähtavus on ainult illusioon ning järgmine (halb) üllatus ei saa enam kaugel olla.
Peeter Koppel on SEB panga privaatpanganduse strateeg. Ta on töötanud mitmel finantsturgudega seotud ametikohal, muu hulgas kaubelnud valuutade ja aktsiatega. Koppel õpib ka Estonian Business Schooli executive MBA programmis.
/nginx/o/2015/11/12/4694047t1ha659.png)