Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ats Miller: kirjanikud ajatuules

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ats Miller | FOTO: Erakogu

Lapsepõlves, kui mul tuli veendumus, et kirjanikuamet on uhke ja hää, rahmeldas Eesti Kirjanike Liit ideoloogilises võitluses. Okupatsioon, mis teha. Selleks ajaks, kui olin paar raamatut avaldanud ja mindki sinna võeti, oli tegemist hoopis teise liiduga. Pole head halvata – koos võõrideoloogilise painega kadus paraku ka raha, kirjutab kirjanik Ats Miller.

Selguse huvides märkigem, et raha ei kao ega teki, seda eraldavad riigieelarvest inimesed, keda rahvas on valinud end juhtima. Kui üldsus arvab, et kultuurile pole raha vaja, siis... jah, mõnda aega saab ilma läbi, aga ühel hetkel on jutud suurepärasest eestlusest umbes sama võltsid kui surnuksnälginud hobuse kiitmine, et ta näeb ju veel nii elus välja.

«Ära küsi, mida su maa sinu heaks teeb, küsi, mida sina oma maa heaks teha saad...» Tõsi, kirjanikud saavad kirjutada. Aga kui selle maa elanikud tahavad, et selle maa keel igavikku otsiks, tuleb endale aru anda, et elame karmis maailmas, kus lisaks kirjaniku lastele tahab ka kirjanik süüa.

Eesti positsioon maailmas on mõneti unikaalne – igas mõttes täiemõõdulisi keeli, milles saab väljendada praktiliselt kõike teaduslik-tehnilise tsivilisatsiooni elus vajaminevat, on tegelikult väga vähe. Kas me tahame seda positsiooni hoida? Isegi vaatamata sellele, et mõned kulutused on ühe eestlase kohta tuhat korda suuremad kui ühe hiinlase kohta?

Loomulik vastus on – jah, muidugi!

Aga sellest tuleneb, et ka liitunud kirjanikud peavad end selles suuremas maailmas paika panema – lihtsalt kirjutamisest ei piisa, lisaks ükskõik kui heale «puhtale» kirjandusele peame olema oma keele loojad ja saadikud, missiooniks hoida ja arendada eesti keelt «täiemõõdulise» keelena, mis kõlbab kõigeks elus ettetulevaks – mis võimaldab rääkida nii geenitehnoloogiast kui kvantfüüsikast, ja sealjuures veel nii, et see hästi kõlab. Keelena, milles kirjutatut tõlgitakse teistesse keeltesse ja milles on olemas maailma kirjandusparemik.

Ja see saab olla vaid eestlaste ühine otsus.

Ajastu kontekst

Amazon müüb keskmiselt iga ingliskeelset raamatut 500 eksemplari aastas. Loomulikult on see arvutus ülimalt lihtsustatud, ent samas skaalas kõikidele eestikeelsetele raamatule igal aastal ostjat ei jätku.

Omakeelset kirjakultuuri toetavad (ja mitte marginaalsete summadega, nagu meie) ka sellised riigid nagu Saksamaa ja Prantsusmaa – järjest väiksemaks muutuvas maailmas tajuvad ka nemad inglise keele survet. Soome kirjarahva toetusi uurides on hea uudis see, et proportsioonid on meil paigas, numbrid on täiesti võrreldavad; soomlastel on lihtsalt üks null rohkem.

Digitaliseerumisest me ei pääse, tahame seda või mitte; noorema põlvkonna jaoks on ekraanilt lugemine juba väga igapäevane. Järjest enam tehakse elektrooniliselt kättesaadavaks ka olemasolevat kirjandust. Üks ambitsioonikamaid sellealaseid projekte on teatavasti Norra Bokhylla, mille käigus tehakse vabalt võrgus loetavaks praktiliselt kogu norrakeelne kirjavara. Arvestades, et ka head kirjandust on maailmas rohkem, kui keegi iganes lugeda suudab, süveneb tendents, et sinust isegi ei kuule keegi kunagi, kui su teosed ei ole paari hiirekliki kaugusel.

Midagi pole teha – ka kirjandusteos peab olema sündmus, mida tuleb müüa.

Kuidas pidada elusaid kirjanikke?

Kirjanikupalk on samm õiges suunas ja lahendaks asja, kui järgmine paarkümmend aastat neid igal aastal samas tempos juurde tuleks. Eesti Kirjanike Liidus on umbes 300 liiget; nende panus eesti kirjandusse on väga erinev, lisaks ei hõlma liit ka kõiki kirjanduse ja laiemalt kirjakultuuriga seotud inimesi. Kummatigi lubab see hoomata, kui suur on nende inimeste hulk, tänu kellele meil on elav eesti keel, ja keda seetõttu tuleks riigi poolt vähemasti tähelepanu all hoida.

Võib vaielda selle üle, kas ühe kirjaniku ülalpidamiseks on vaja poolt miljonit või miljonit lugejat, ent see ei muuda n-ö teiselt poolt vastu tulevat tõdemust, et maailmataset ei saa hoida käputäie hobikorras tegutsevate entusiastidega. Kui keegi vaidleb vastu, siis ma loodan, et ta satub kord situatsiooni, kus talle teeb keerukat operatsiooni hobi korras lõikav veterinaar.

Teine võimalus on suurendada mitu korda kulka toetusi. Sel süsteemil aga on omad hädad, see töötaks korralikult ainult mingi täiendava tagasisidega, sest hetkel on filtriks tegelikult kirjastajad, kellest mõne peamiseks kriteeriumiks on – olgem ausad –, et kirjapandu päris piinlikkust ei valmista (kui toetus käes, võib riskida olematu läbimüügiga).

Kolmas võimalik lähenemine oleks suurendada paarkümmend korda raamatukogude laenutushüvitisi. Seda teed on mindud näiteks Taanis ja õigesti reguleerituna tekitab see süsteem oma kirjarahvale ka täiesti viisaka pensionilisa. See on väga sümpaatne lähenemisvõimalus, ent parima tulemuse annab ilmselt kõigi kolme tee mõõdukas ühendamine.

Mida veel teha võiks?

Eesti Kirjanike Liit loodi algselt tegelemaks kirjanikele avaldamisvõimaluste ja toetusrahade leidmisega. See on väga kitsas vaade – selleks, et tulemuslikult eestluse ja ka iseendi eest seista, peaksime olema ühtaegu ametiühing, erakond, klubi ja maffia.

Eesti Kirjanike Liitu kuulumine peaks olema privileeg. See on ikkagi ühiskonna instrument, mis peaks tagama meie rahva kestmise läbi aegade. See aga omakorda tähendab seadusandlikke algatusi ja poliitilisi valikuid. (Loomulikult mitte mõne erakonna eelistamist, vaid jõuliseks kultuuri eest seisvaks huvigrupiks olemist.)

Kokkuvõtteks – me elame maailmas, kus väikestel keeltel läheb iga päevaga raskemaks. Eesti Vabariik on pärast taasiseseisvumist püsinud juba kauem kui esimesel katsel vastu pidasime ja on aeg lõpetada järgmiste põlvkondade arvel elamine – aga seda kultuuri näljapajukil pidamine ju on!

Tagasi üles