Eiki Berg

FOTO: SCANPIX

Brüsseli ja Pariisi terroriaktid on jahmatavad näited uuest normaalsusest, Mägi-Karabahhis näeb aga sama surmatoovat vana normaalsust, kirjutab politoloog Eiki Berg.

Brüsseli ja Pariisi terroriaktid on jahmatavad näited uuest normaalsusest. Terrori sihtmärkideks sobivad kõik. Oluline on vaid tekitada kujutelm, et mitte keegi meist pole rünnakute eest kaitstud või et valitsused pole suutelised tagama turvalisust ka kõige elementaarsemal tasemel. Nagu teame, on kahtlustustest siinkohal vähe abi. Ei aita ka loogiline mõtlemine, põhjuslik analüüs ega katsed ennetada irratsionaalselt ja süsteemitult käituvaid pahategijaid. Õigusriigis on vaja vettpidavaid tõendeid lõhkekehi poetavatest või ennast õhkivatest terroristidest. Uus normaalsus toodab arvukalt süütuid ohvreid – küsitleda, kinni pidada ja kohtu ette saata pole aga paraku kedagi. Nii jääbki teadmata traagilise sündmuse ajend, aja- ja kohavalikud ning toimepanijate isiklikud motiivid ja seosed terrorivõrgustikega. Vanas normaalsuses on kõik sootuks teisiti.

Karabahhi normaalsus

Maailmas ei ole just palju selliseid konfliktipiirkondi, kus vaenutsevate tülipoolte vaheline rindejoon on üle kahe aastakümne olnud täpsuslaskuritele rutiinseks käeharjutuseks ilma suuremat sorti sõjakisa tegemata. Kuni selle aasta aprillikuu alguseni võis Karabahhi konflikti käsitleda rahuliku sõja või sõjaka rahu kontekstis, mida aeg-ajalt vürtsitasid teated mõnest allatulistatud helikopterist või juhuslikust miinipildujavalangust. Olles ühtaegu külmutatud konflikt ja tuli tuha all, mis valmis lahvanduma igal hetkel, kujundas see igapäevase normaalsuse – vastastikuse viha, teise poole eituse ja ohvrioreooli. Selle normaalsuse tulemiks on see, et armeenlased ja aserid väldivad teadlikult kohtumisi. Rohujuuretasandi kontaktide puudumine on nii peamine põhjus kui tagajärg, miks seniajani Karabahhi konflikt seisab kõige keerukamate juhtumite esirinnas.

1994. aastal sõlmitud tinglikust relvarahust saadik on «kontaktjoonel» hukkunuid 3000 ringis. 18 500 Karabahhi sõdurit, kellest umbes pooled on Armeenia ajateenijad, on vastamisi 30 000 - 45 000 Azerbaidžaani võitlejaga. Puudub nii rahuvalve kui relvarahust kinnipidamise jälgimine. 724 000 aseri sisepõgenikku on iga kell valmis haarama relva järele, et naasta okupeeritud territooriumitele. Sõjakamalt meelestatud armeenlased vabastaksid aserite võimu alt veel ajaloolise Artsahhi osaks olnud Shahumiani ning osa Martakerti ja Martuni rajoonist. Sekka siis veel säutsud Bakuu presidendipaleest, mis loovad armeenlastest pildi kui «barbaritest ja vandaalidest, kes on kõige kurjuse kehastuseks». Pole siis ime, et Safarovi-taolistest mõrvaritest saavad päevapealt kangelased või et snaipritulele lisanduvad Grad raketid. Pigem tuleks küsida, miks ei ole veel alanud täieulatuslik sõda.

Normaalne on seegi, et igapäevases kõnepruugis on sõnal vaenlane samatähtis koht kui sõbra markeeringul. Aktiivne sõjategevus on küll läbi, aga eksistentsiaalne võitlus käib endistviisi edasi. Sedapuhku Türgiga, kellega kollektiivses mälus jagatakse ajaloolist kodumaad Ida-Anatoolias/Lääne-Armeenias. Pole olemas armeenia perekonda, kus ei räägitaks 1915. aasta Armeenia genotsiidist ega pärandataks seda põlvest põlve edasi. Ei möödu ühtegi 24. aprilli, Armeenia genotsiidi mälestuspäeva, kui ei põletataks Türgi lippe. 

Veri ja vesi

Karabahhi konflikt on justkui võitlus armeenlaste olemasolu eest tänapäeval – ajas aastakümneid viibinud vastuhakk vaenulikule keskkonnale, mida ilmestab Türgi ja kõik vähegi türgipärane. Selles pildis Aserbaidžaani pole olemas. On Aliyevi klann ja samasugused türklased teise rüüsse riietatuna. On igati mõistetav, et Armeeniat külastav iraanlane turgi-keelsest Täbrizist ei ole kohalike silmis mitte aser vaid pärslane.

Vanas normaalsuses on tavaline pidada verd veest paksemaks. Karabahhi konflikti vaenupooled räägivad «geneetilisest ühildamatusest», mis pärsib kooseksisteerimist. Rääkimata siis veel nendest katsetest, mis surmavad eos pealiinist erinevad nägemused ja usaldust toestavad meetmed. Täna ei mäleta keegi seda, et enne esimest maailmasõda moodustasid Jerevani elanikkonnast umbes poole aserid või et enne traagilisi 1988. aasta sündmusi Sumgaitis, etendasid Bakuu ühiskondlikus elus tähtsat rolli armeenlased.

Mäletatakse muud. Armeenlastest ohvreid, mida tõi endaga kaasa Türgi rahvusriigi sünd ja aseritest ohvreid, mis kaasnes armeenlaste enesemääramisega Mägi-Karabahhis. Erinevalt uuest normaalsusest, kus ohud on nähtamatud ja riskikäitumine aimamatu, on vana normaalsus teatud eesmärgistatud käitumise taimelava. Sama ohtlikud ja surmakülvavad on aga mõlemad.

Ühine omadus mõlemal puhul on ka see, mis teeb antud olukorra kirjeldustest normaalsuse. See on harjumine paratamatusega. Me ei räägi täna sellest, kuidas ennetada terroriakte ja tagada inimeste turvalisust kõige paremal moel, vaid hoopis sellest, kus ja millal leiab aset järgmine terroriakt. Sama kõhedusttekitav on teadmine, et vanas normaalsuses ühildamatuid positsioone kokku ei traagelda. Kompromisse ei sünni, kui kujutletav ühe poole võit on teise poole kaotus. Ja on vaid aja küsimus, kui rahunenud Karabahhi konfliktikatel jälle üle keeb ning vanad haavad veritsema paneb. Normaalsus on ebanormaalne.