Oliver Nääs: Kender – hullem kui terrorist?

Oliver Nääs Foto: Erakogu

TÜ kriminaalmenetluse õppejõu, vandeadvokaat Oliver Nääsi meelest unustatakse Kaur Kenderi lapsporno kaasuse puhul väljendusvabaduse põhiline olemus. Peame ärritust taluma, kui see, mis ärritab, ei puuduta ühtegi konkreetset inimest.

Kaur Kenderi õudusnovelli «Untitled XII» (see on autori enese määratlus) kaasus on sõnavabaduse seisukohast tekitanud palju tähelepanu ja diskussiooni. Avalikult on sõna võtnud nii kirjanikud kui ka isegi mitmed juristid – näiteks advokatuuri uus esimees vandeadvokaat Hannes Vallikivi ja ka minu hea kolleeg Tartu Ülikoolist, endine prokurör Margus Kurm. Kuigi Kurmi soov oma endisi kolleege prokuratuurist selles kaasuses toetada on inimlikult mõistetav, ma juristina tema seisukohtadega kahjuks nõustuda ei saa.

Juristina karistusseadustikus näpuga järge ajades ning seadusesõnale pilku heites minu jaoks liiga palju tõlgendusruumi ei jää. Karistusseadustiku § 178, mis sätestab vastutuse lapsporno valmistamise ja selle võimaldamise eest, peab silmas situatsiooni, kus pornograafilises või erootilises situatsioonis kujutatakse reaalselt eksisteerivat inimest. Kui see nii ei oleks, siis keda me nii väga kaitseme?

Isiku kui reaalse inimese lähtekohta selle normi kontekstis kinnitab ka Kurmi poolt karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes väljendatud seisukoht, et lapsporno valmistamise, hoidmise ja levitamise keelu paragrahvi kaitseala on mitte ühiskondlik kõlblus, vaid laste normaalne vaimne ja seksuaalne areng. Kuidas saab mõne fiktiivse kirjandusliku karakteri suhtes toimepandu (kui tahes jõle) kahjustada reaalse lapse normaalset vaimset ja seksuaalset arengut? Õige vastus – ei saagi.

Sellist seisukohta kinnitab väga selgelt ka varasem pikaajaline õiguspraktika karistusseadustiku § 178 tõlgendamisel ja rakendamisel, mis üheselt on aksepteerinud «Untitled XXII-ga» võrreldavat, väljamõeldud tegelaskujudega kirjandust.

Eestis on avaldatud ja vabalt kättesaadav terve rida teoseid, mis sisaldavad hulgaliselt stseene, mis on väga sarnased «Unitled XII-ga». Tuntuim neist on kahtlemata Markii de Sade’i «Soodoma 120 päeva...». Lisaks võib veel nimetada William Burroughsi «Alasti lõunasööki».

Märkimisväärne on, et mõlemad nimetatud teosed on ajaloo jooksul elanud üle midagi sarnast, mis praegu toimub Kenderi «Unitled XII-ga». Markii de Sade’i üle toimus arvukalt kohtuprotsesse ning suure osa oma elust veetis ta hullumajas, kus lõpuks ka suri. Paraku toimus see tublisti üle 200 aasta tagasi. Tänapäeval peetakse de Sade’i üheks maailmakirjanduse klassikuks.

William Burroughsi teos keelati Bostonis 1962. aastal, kuna sisaldas nii pedofiiliaga kui ka lapse mõrvaga seotud stseene. 1966. aastal kõrgem kohus aga tühistas keelu, kuna teos omas sotsiaalset ja kirjanduslikku väärtust.