Diana Ingerainen: lõpetame abivajajate jooksutamise!

Dr. Diana Ingerainen Foto: Liis Treimann

Abivahendite saamine sõltub praegu kõige rohkem abivajaja või tema abilise teadmistest ja osavusest orienteeruda keerulises sotsiaalkindlustuse süsteemis. Tegemist on tõelise katsumusega, eriti inimestele, kellel puudub varasem kokkupuude selle teemaga.

Vajadus abi järele võib tekkida hiilides või ootamatult seoses ägeda terviseseisundi muutusega, näiteks insuldijärgse ühe kehapoole halvatuse või reieluukaela murruga. Hiiliva iseloomuga abivajadusega saadakse enamasti pereringis hakkama, ägedate juhtumite korral tuleb aga sedavõrd palju uksi kulutada, et vähesed jõuavad valutult rahuliku igapäevaeluni abivahenditega varustatult.

Kui enamasti eeldatakse arstidelt, et nad diagnoosiksid ja raviksid inimesi, siis abivahendite osas oodatakse kinnitavat-kontrollivat rolli. Kusjuures täpset vajaduse hindamist ei pea sellele eelnema, piisab tõendist, et inimene vajab abivahendit. Näiteks tervisetõend relvaloa soetamiseks või mootorsõiduki juhtimiseks on kindlalt kokku lepitud. On olemas kokkulepe kontrollida nt vererõhku, veresukrut, nägemist jne, ja siis tehakse vastav otsus, et kas tohib, võib tingimustega (nt vajab prille või kontaktläätsesid) või ei tohi.

On arusaadav, et nimetatud tervisekontrolli viib läbi meeskond – perearst-pereõde. Abivahendeid ei saa kõiki ühte patta pannes käsitleda, on laialdaselt kasutatavad nt tualeti kasutamise abivahendid, nahakaitseabivahendid ja väga spetsiifilised liikumise abivahendid, kuuldeaparaadid. On selge, et teatud abivahendid eeldavad tervishoiutöötaja pädevust, aga suurel osal piisab tervest talupojamõistusest ilma igasuguse meditsiinihariduseta. Vaadates arste kui tõendite väljastajat, tekib õigustatult küsimus, miks ikkagi minimaalselt üheksa aastat arstiks õppinud inimene peab potitoolidega tegelema.

Ega ühtegi vettpidavat põhjust ei leia. Tegemist on nn ajaloolise jäänukiga ajast, kus sotsiaalabi ei olnud olemas ja kogu abi korraldati inimeseni läbi tervishoiu. Hoopis valusam küsimus on, et miks nüüd, kui vastav sotsiaalhoolekande süsteem on olemas, ikka arstidelt neid tõendeid tahame? Vastuseks pakutakse, et nii on kindel, et abi jõuab ikka selleni, kes seda vajab. Et kui juba arstitõend on, küllap siis on kõik OK. Tegelikult ei ole.

Kõik peab alguse saama olukorra hindamisest, inimese vajaduste kaardistamisest. Üks mõistlik hindamismeetod on InterRai kontakthindamine, seda on Eestis kordi piloteeritud, ja seda kuni tarkvara arendamise analüüsini RaKe poolt. Kui meil on ühtne, adekvaatne hindamine tehtud, siis saab rakendada erinevaid abivahendeid või teenuseid: nii tervishoiuteenuseid kui sotsiaalhoolekande teenuseid. Hindamise võib läbi viia nii sotsiaaltöötaja kui ka tervishoiutöötaja. Paremat varianti sotsiaalhoolekande integreerimiseks esmatasandi tervishoiuga on raske välja mõelda.

Ühtne lähenemine abivajaduse hindamiseks on hea eeldus koostööks. Kas sotsiaaltöötaja peaks osaliselt töötama esmatasandi tervisekeskuses? Miks ka mitte? Kui suures ulatuses ja milliste rahastamise skeemide alusel, tuleb tõenduspõhiselt analüüsida. Eesmärk on jõuda objektiivse vajaduste hindamise alusel abivahendite, tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande teenuste osutamiseni. Inimese jaoks oleks üks kontakthindamine – kas haiglas, kodus või perearstikeskuses, millest piisab abivahendi saamiseks.

Autor on Eesti Perearstide Seltsi juht ja Järveotsa perearstikeskuse perearst.