Taavi Minnik.

FOTO: Erik Prozes

Eesti kultuuris, eriti intellektuaalidele, on läbi aegade olnud omane valge laeva ootus. Selle nähtuse võiks kokku võtta väga lühidalt ja lihtsustatult nii: Maltsveti jüngrite kombel oodatakse, et saabuks lootsik ning korjaks meid sellest paganama urkast, kus valitseb vaesus, lodevus ja vaimupimedus, ning kannaks meid sinna, kus on hea. Hea on teatavasti ikka seal, kus meid ei ole.

Tundub, et ka praegune otsedemokraatia diskussioon selle pooldajate poolel kätkeb teatavat valge laeva ootamise momenti. Iseenesest pole ju otsedemokraatias kui sellises midagi halba, seda on väärtustatud ja idealiseeritud kui midagi siirast ja tõelist. Kindlasti oleks otsedemokraatia näol Eestis meeldivam perspektiiv kui ühe pereväärtuste kaitsja välja pakutud oligarhia. Aadlimeheks ja aristokraadiks teeb sünnipära, meil oma aadel ajaloolistel põhjustel puudub ning elada isehakanud mustlasparunite all ei ole kõige meeldivam tulevikuväljavaade.

Samas on loodusteadustest teada, et kui korraldada üks ja sama katse eri tingimustes, saame erinevad tulemused. Meil räägitakse õhinal Šveitsi otsedemokraatia traditsioonidest, kuid unustatakse, et need on sama vanad kui Šveitsi poliitika ise. Jutt käib sadadest aastatest. Kui meid huvitab, kuidas töötab otsedemokraatia postsovetlikus ruumis, oleks mõttekam pöörata pilgud lõunanaabri poole, seda enam, et lätlaste puhul on nii või teisiti tegemist kultuuriliselt ja ajalooliselt eestlastele kõige lähedasema rahvaga.

Kehtiv Läti põhiseadus töötati välja aastatel 1920–1922 ning nii nagu 1920. aasta Eesti Vabariigi põhiseadus hõlmab see Šveitsist ülevõetud otsedemokraatia ideesid. Lätlaste 1922. aasta põhiseadust on 1991. aastast alates parandatud ja täiendatud, kuid säilitades otsedemokraatia elemente. Muuhulgas on sätestatud, et kümnendik kodanikest võib algatada seaduseelnõu ja seim on kohustatud seda arutama (§ 78), ning kui seim peaks selle eelnõu tagasi lükkama, siis tuleb panna eelnõu rahvahääletusele (§ 78). Läti põhiseaduse § 48 järgi võib president küsida rahvahääletusel nõusolekut seimi laialisaatmiseks ning 2000. aastatel muudeti § 14 nii, et kümnendik kodanikest võib algatada seimi laialisaatmise, pannes selle küsimuse rahvahääletusele.

Nende paragrahvide positiivne külg on see, et see annab osale rahvast kindlustunde, et neil on hoovad oma riigi poliitika mõjutamiseks, ning vaevalt neid keegi kunagi kaotada söandaks. Reaalsus on aga see, et neil normidel pole praktilist tähendust, kuna otsedemokraatia rakendamine postsovetlikus ruumis on esile toonud selle põhilised puudused. Rahvas on selle hoova efektiivseks praktiseerimiseks liialt passiivne, manipuleeritav ja inertne mass. Majanduskriisi aastatel 2006–2008 oli Lätis päevakorral seimi väljavahetamine referendumi teel, mis kukkus läbi. 2012. aastal hääletati kohalike Kremli jüngrite korraldatud vene keele teiseks riigikeeleks muutmise vastu. Kusjuures ka paljud Läti vene emakeelega kodanikud ignoreerisid referendumit või hääletasid vastu. Läti otsedemokraatial pole riigi tasandil suuri töövõite ette näidata ning see vihjab pigem sellele, et otsedemokraatia ei tooks reaalsuses ka sedakorda valget lootsikut meie kiviklibusesse randa.