Anneli Kannus

FOTO: Kristjan Teedema

Eesti paljuräägitud suurel palgalõhel on mitu täiesti erinevat külge. Palgalõhe sisuline küsimus – kas sama töö eest või samal ametikohal makstakse ühesugust töötasu nii naistele kui meestele – on tänaseks osaliselt paranenud võrreldes ajaga, kus see selgelt nii ei olnud, kirjutab Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektor Anneli Kannus.

Tänaseks on selge, et inimeste teadlikkust reaalselt sektoris pakutavatest töötasudest tuleb jätkuvalt tõsta, riigi poolt kogutav palgastatistika peab olema rohkem nähtav, et inimesed teaksid, milline on väljakujunenud töötasu ühes või teises valdkonnas.

Kogu Eesti jaoks omab statistiliselt olulist mõju haridus-, sotsiaal- ja tervishoiusüsteemis töötavate inimeste suur hulk ning just naiste suur osakaal nende valdkondade töötajate seas.

Kõrgkooli rektorina olen külastanud mitmeid välisriikide õppe- ja tervishoiuasutusi ning võtnud Eestis vastu partnerite esindajaid. Läbi viimase aastakümne on meie välispartnerite seas olnud rohkem meessoost juhte ning seda nii kõrghariduse kui ka tervishoiu vallas. Võrreldes Eestiga on just tervishoiusüsteemis mujal maailmas oluliselt rohkem mehi, kusjuures soojemates maades tundub meeste kontsentratsioon tervishoiusüsteemis olevat suurem kui põhjamaades.

Eestis on suhteliselt palju räägitud meesõpetajate puudusest just haridussüsteemi kontekstis. Oluliselt vähem tegeletakse samalaadse probleemiga tervishoiu valdkonnas. Tänagi on tervishoiukõrgkoolidesse pürgijate hulgas meesoost kandidaate liiga vähe, sama on olukord arstiteaduskonnas. Koostöö gümnaasiumitega ning erialade tutvustamine on viinud siiski meessoost õppurite stabiilsele kasvule.

Kui varasematel aastatel kõikus meessoost tervishoiukõrgkooli ehk peamiselt õeks õppivate tudengite hulk 20-30 vahel, siis nüüdseks oleme jõudnud kümne protsendi ehk 100 meessoost tudengini. Muidugi ei kata see number veel valdkonna tegelikke vajadusi ega lahenda palgalõhe küsimusi. Kui aga mõtleme lihtsalt arvude ja andmete keeles, siis juhul kui haridus- ja tervishoiusüsteemis töötaks täna rohkem mehi, statistika nii suurt palgavahet ei näitaks.

Õe töötasu pole konkurentsivõimeline

Teine oluline näitaja on eelnimetatud valdkondades töötavate inimeste töötasu. Kui võrdleme näiteks õe töötasu miinimumpalgaga, siis pole tulemus kõige hullem. Kuid arvestades tööjõu vaba liikumist, tervishoiutöötajate puudust Põhjamaades ning elanikkonna vananemist, siis pole Eesti õe töötasu Euroopa kontekstis konkurentsivõimeline. Tervishoiutöötaja kui kutseala prestiiž on viimastel aastatel jõudsalt paranenud ja eks ole siingi oma osa ka selles, et tööd saab kõikjal ning tööd jätkub kõigile.

Kui võrdleme õpetaja töötasu, õpetajaks saamiseks kulunud õppeaega, töö iseloomu ja olulisust riigi arengu ja jätkusuutlikkuse võtmes, siis on olukord tunduvalt kehvem. Tervishoiukõrgkoolideski võiks õppejõu töötasu olla kolmandiku võrra kõrgem kui töötaval, sama haridustasemega õel.

Õpetajatele on «nina alla hõõrutud» pikka suvepuhkust ja sellest tulenevalt kuldaväärt töökorraldust ning samuti töötasu. Seda kõike võiks tõsiselt võtta vaid siis, kui rääkijaks on inimene, kel vähemalt viie aasta pikkune pedagoogitöö kogemus olemas. Probleemi algpõhjus peitub siiski eelkõige õpetaja elukutse prestiižis ühiskonnas, mis pole olulist arenguhüpet teinud ja seda mitte ainult töötasu pärast.

«Tallinnas tuleb maksta rohkem»

Eelnimetatud süsteemides keskmine töötasu jääb sageli riigi keskmise tasemele, kuigi tegemist kõrgharidust nõudva ametiga. See omakorda mõjutab oluliselt palgalõhe statistikat. Siinkohal peaksime mõtlema enam sellele, kuidas tuua eelnimetatud valdkondadesse enam mehi.

Kuid palgalõhe ei käi ainuüksi mehi ja naisi pidi, kahjuks lokkab meil endiselt arvamus a la «Tallinnas tuleb maksta rohkem» ning seda ka olukorras, kus tallinlane ei kuluta ühistranspordile või lihtsalt pakkumiste ja nõudluste tasakaal on nii paigas, et hinnaga kauplemise maad on küll ja küll. Niimoodi vaadates tundub, et palgalõhe lõuna ja põhja vahel pole väga hästi põhjendatud, vaid külvab pahameelt ning tõmbab inimesed maapiirkondadest linna.

Täiesti eraldi temaatika on aga naiste julgus kandideerida vastutust enam nõudvatele ametikohtadele ning otsustavus küsida ka paremaid töötingimusi sealhulgas kõrgemat töötasu. Kindlasti tuleb naisi julgustada juhtivatele kohtadele pürgima, nii nagu kogu ühiskonda tuleb õpetada väärtustama eeskätt inimest, mitte sugu või rahvust inimese juures.