Priit Alamäe: toome meie raha tagasi meie oma majandust toetama

Priit Alamäe Foto: Mihkel Maripuu

Ettevõtja, ASi Nortal juht Priit Alamäe näeb Eesti oma inimeste pensioniraha kojutulemises üht suurt ideed, mis aitaks ehk meie lõhestuma kippuvat ühiskonda veidi enam liita.

Eestis on viimase 15 aasta jooksul varjatult toimunud üks väga oluline muutus, millele huvitaval kombel ei ole eriti tähelepanu pööratud. Meile kõigile märkamatult on Eesti ühiskond võõrdunud meie majandusest ja ka vastupidi. Eesti kodanike side majandusega piirdub enamasti töölepinguga oma tööandjaga. Eesti majanduse (Eesti kõikide ettevõtete kogum) üldine käekäik tavakodanikku eriti ei puuduta ja kahjuks teda väga tihti ka ei huvita.

Majanduskasv on muutunud statistiliseks arvuks, millega ei osata kuidagi suhestuda. Ja kui nüüd peaks juhtuma ime ja meie majandus järgmised kümme aastat kasvaks kümme protsenti aastas, siis ainuke positiivne efekt tavakodanikule sellest rallist võiks olla palgakasv.

Eesti majandusel ei ole kahjuks praegu ühtegi uut käiku varus. Meie tööpuudus viie protsendi tasemel tähendab sisuliselt täistööhõivet ja siseturu tarbijate arv kahaneb iga aastaga. Mootor töötab justkui täispööretel, aga kiirendada enam ei suuda.

Majanduse kütus on kapital. Kapital armastab konsolideeruda ja liigub globaalselt täiesti vastupidiselt ühendatud anumate seadusele. Sinna, kus on, tuleb juurde, sest kapital armastab likviidsust. Ja likviidsust suudavad eriti just keerulisematel aegadel pakkuda suured majandused, ettevõtted ja fondid.

Kui peaks tekkima järgmine majanduskriis (ja õhus on seda lõhna juba mõnda aega tunda), siis see saab olema Eesti majanduse jaoks eelkõige likviidsuskriis. Laenukraanid keeratakse kinni, välismaine kapital läheb koju suurema likviidsuse juurde ja meie majandus hakkab sarnanema rannale uhutud kalaga. Globaalsete kriiside ajal on kõigil raske, aga sellistest kriisidest tulevad võitjatena välja need, kellel kõri kinni ei tõmmata.

2008. aasta majanduskriisi läbis Euroopas ilmselt kõige edukamalt Poola. Nende saladus oli garanteeritud iga-aastane kapitali juurdevool, mille tulemusena majanduskasv sisuliselt ei peatunud ja kriis väljendus nende jaoks majanduskasvu vähenemises 2,6 protsendi peale, samal ajal kui Eestis oli sama näitaja 14,7 protsenti. Selle fenomeni koondnimetus on majandussuveräänsus – Poola suutis oma majandust kapitaliga toita ka siis, kui teised tema ümber usu kaotasid. Mitmed suured Eesti ettevõtted, sh börsil noteeritud firmad, olid samal ajal sunnitud kaasama investoreid pandimaja tingimustel ja moodi läksid taas üleöölaenud SMS-raha tingimustel. Midagi head ei tõota selline perspektiiv ei laenuandjale ega laenajale, ei töövõtjatele ega riigieelarvele.

Eestis on olemas kapital, mida me võiksime kasutada oma majanduse kasvatamiseks, aga miks mitte ka teiste riikide ettevõtete ning muude varade ülesostmiseks. Meie ellujäämise eeldus on eksport. Oleme teiste kasutada andnud kapitali, mille puhul oleme rõõmsad, kui see kasvab kaks-kolm protsenti aastas. Samal ajal on meie enda majandusele kättesaadav enamasti ainult kapital, mis nõuab 20–30 protsenti tootlust aastas.