Marianne Mikko presidendi vastuvõtul.

FOTO: Sander Ilvest

Värskest uuringust koorus välja, et pea iga kolmas Eesti elanik näeb vaimusilmas välisminister Marina Kaljuranda meie järgmine riigipeana. Nii suur toetus naispresidendikandidaadile tekitas minus vastakaid tundeid, kirjutab sotsiaaldemokraadist riigikogu liige Marianne Mikko.

Ühtpidi oleks see nagu märk sellest, et meie meestekeskses ja sooliselt ebavõrdses ühiskonnas on hakanud senised hoiakud muutuma. Ehk siis sisendab usku, et pahatihti tööturul tõrjutud Eesti naistel on laiemalt lootust.

Teisalt paistab Marina Kaljurandi suure populaarsuse foonil veelgi reljeefsemalt silma kurb tõsiasi, et oleme viimasel 12 aastal vältel olnud Euroopa Liidus kõige sügavama soolise palgalõhega riik. Kui Euroopa Liidus on võrdse palga päev (päev, mil naine saab sümboolselt kätte sama suure palga, mille mees eelmise aasta 12 kuul)  enne naistepäeva, siis Eestis jõuab see kätte aprilli keskpaigas. Halastamatud numbrid ütlevad, et kui Euroopas teenib naine mehest keskmiselt 16 protsenti vähem, siis Eestis on see palgaerinevus pea kaks korda suurem, olles  28,3 protsendi juures. 

Kordame kõik põhifaktid üle

Miks on siis ikkagi nii, et Eestis makstakse naistele vähem palka?

  • Meil on aastaid ja aastaid ignoreeritud soolist võrdõiguslikkuse ja selle edendamise teemat. Lisaks on ühiskonnas väga sügavasti juurdunud soostereotüübid. See tähendab, et õige täpselt teatakse, mis on nö naiste tööd ja mis on meeste tööd. Sellist suhtumist nimetatakse horisontaalseks sooliseks segregatsiooniks.
  • Samaaegselt eksisteerib meil ka vertikaalne segregatsioon, mis tähistab ennekõike olukorda, kus ametkondade-ettevõtete tippametid on reserveeritud meestele ja naistel on «au» paikneda ametiredeli alumistel astmetel. Seda kõike hoolimata nii sellest, et just Eestis on naiste tööhõive Euroopa üks kõrgemaid kui sellest, et naised on meil meestest paremini haritud. Seega - tark naine saab kehva palka või siis teenivad hariduselt kehvemad mehed teenivad paremini. Ma vabandan meeste ees, aga lapsesuu võtaks asja kokku nii: «Selle asemel, et olla Tarkade Vassilissade riik, oleme Lollide Ivanushkate riik.»
  • See pole veel kõik – Eestis on enamik palku kaetud saladuselooriga. Naised lihtsalt ei oska endale suuremat palka küsida, kuna nad ei tea mis suurusjärgus tema ametiastme palgad on või kui palju teenib sama tööd tegev meeskolleeg. Isegi kui tööandja peaks töövestlusel pärima, et millist palka sa siis soovid, on see küsimus sageli demagoogiline. Tööandja on läbirääkimistel tugevamal positsioonil kui töövõtja, kes alles küsib tööd. Alatasa naised ka ei tihka ega suuda õiglast palka küsida. Samas ei ava tööandja kaarte. Pealegi on naise pealt kokku hoitud palgaraha talle puhas kasum.

Mida teha, et olukord muutuks? Sotsiaaldemokraatide nõudel sai valitsusleppesse sisse kirjutatud nõudmine, et tööinspektsioon saab õiguse kontrollida meeste ja naiste palkasid, et tuvastada palgaerinevused. Peagi peaks valitsus kinnitama vastava määruse, et inspektsioon saaks järelvalvetööga alustada ning aidata otseselt kaasa sellele, et ebaõiglus tööturul väheneks.

Naiste positsiooni parandamiseks on vaja muuta ka vertikaalset segregatsiooni. Toetan kahel käel seda, et ka Eestis hakataks riigiettevõtete juhtkondades ja seda nii nõukogude kui ka juhatuste puhul kinni pidama 40 protsendi nõudest. See tähendab, et alaesindatud (nais)sugu peaks olema neis esindatud vähemalt 40 protsendiliselt. Paraku on Eesti kuulunud siiani nende riikide hulka, kes ei pea õigeks üleminekut kvoodisüsteemile. Käes on aeg muutusteks -  sooline palgaerinevus kahaneks, kui hästitasustatud kohad poleks reserveeritud ainult «pintsakutele», vaid kui ka «kleidid» saaksid töötada direktorite, nõukogude esimeeste, juhatuse liikmetena. Kui naine on kord otsustajate ringis, siis paraneb nii üldine tööõhkkond kui ka naiste palgatase.

Eesti võrdse palga päeval, 13.aprillil tasub teada, et Euroopa vibutab oma sõrme Eesti suunas ja küsib, millal naised hakkavad saama meestega võrdset palka. Sedasama küsivad kümned tuhanded töötavad naised.

Tulles tagasi hoogu koguva presidendiralli juurde, siis on tähtis, et presidendikandidaadid ütleksid selge sõnaga välja, et nad seisavad naiste õiguste eest, kuivõrd naiste õigused on inimõigused. Ükskord peame me soolisest palgalõhest vabanema.