Erkki Bahovski

FOTO: Mihkel Maripuu

Film «Viies võim» jutustab dramaatiliselt ümber Wikileaksi ja selle juhi Julian Assange’i (tema rollis «Sherlocki» seriaalist tuntud Benedict Cumberbatch) loo. Pealkiri annab justkui mõista, et ajakirjandusest ehk tavapärasest neljandast võimust jääb väheseks, vaja on viiendat võimu, mis aitaks tõelised sigadused päevavalgele tuua.

USA vabariiklaste presidendikandidaadil Donald Trumpil on õnnestunud vastupidiselt tavaloogikale kasvatada oma toetust ka traditsioonilisele meediale vastandudes ja ignoreerides mõningasi teledebatte. Säärane käitumine on selges vastuolus tavatarkusega, mille järgi vajab USA presidendikandidaat teledebatti kui õhku, et endale toetajaid juurde saada.

Ühesõnaga, paistab, et traditsioonilise meedia roll interneti- ja sotsiaalmeedia ajastul on murenemas. Ja seda mitte üksnes väliste jõudude tõttu. Nii näiteks otsustas The Washington Post eelmise aasta lõpus lõpetada kolumni «What was Fake» («Mis on võltsing» – E. B.). 2014. aastal ilmuma hakanud kolumni mõte oli paljastada meedias ilmuvaid libauudiseid, ent ajaleht andis alla, sest sai aru, et paljudele ongi libauudised olulised. Sest libauudised tekitasid majanduslikku kasu ja klikke. Neid ka jagatakse sotsiaalmeedias suurima rõõmuga.

Panama paberite skandaal võib ulatada traditsioonilisele meediale päästerõnga ja näidata klikimeedia raskusi sääraste materjalidega toimetulekul. Uurisid ju ajakirjanikud neid pabereid üle aasta, enne kui otsustasid välja tulla esimeste paljastustega. Ning hakkaski juhtuma: tagasi oli sunnitud astuma Islandi peaminister Sigmundur Davíð Gunnlaugsson, Briti peaminister David Cameron avaldas oma tulud ja selgitusi on tulnud jagada teistelgi poliitikutel. Venemaa president Vladimir Putin on muidugi teflonist – venemaalased peavad Panama paberite skandaali lääne salasepitsuseks.

Ent uuriv ajakirjandus on vähemalt läänes praegu saanud tagasi oma neljanda võimu rolli. Jaanus Piirsalu juhtis juba üleeile siinsamas lehes tähelepanu sellele, et nn andme-ajakirjanduse roll hakkab kõnealuse skandaali tõttu kasvama. «Eesti meedias on seni mitmel põhjusel liiga väga tähelepanu pööratud nn andme-ajakirjandusele, mis koostöös silmapaistva kujunduse ja multimeediaarsenaliga hakkab kindlasti üha rohkem tooni andma. Head lugu on iga aastaga võimalik jutustada üha huvitavamalt,» kirjutas Piirsalu.

Täpselt. Traditsiooniline meedia ei tähenda samas enam, et lugu ilmub üksnes paberajalehes. Multimeedia tekitab võimaluse sõnumit jõulisemalt edastada, kasutades selleks videot, animeeritud graafikat ja sotsiaalmeediat kui kanalit. Kuid on oluline, et see sõnum põhineks reaalselt infol. Teiseks on muidugi tähtis, et sõnum ilmuks meediakanalis, mida juba varasemast võib pidada usaldusväärseks. Kui panna näiteks maksuparadiisidesse raha kantinute nimed kuskile meediakanalisse, mis on varem kirjutanud, et Maa on lapik, muutub ka jutt raha kantimisest mõttetuks.

Panama paberite skandaali mõju saame näha alles mõne aja pärast. Ehkki võib tunduda, et eesmärk omaette on pahasti käitunud poliitikud ja teised kuulsused n-ö maha võtta, on tegelikult ju lootus muuta raha kantimine tulevikus raskemaks. Eks see ole ka ajakirjanduse tõsiseltvõetavuse proovikivi. Väga lihtne on tekitada klikke, avaldades lugusid näiteks ülemaailmsest illuminaatide vandenõust. Aga tegelikud kurikaelad susserdavad samal ajal rõõmsalt maksuparadiisis rahaga. Valik on teie, härrased-prouased ajakirjanikud.