/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
Sain ootamatu telefonikõne Maardus elavalt tuttavalt: «Te kirjutate palju Tallinna probleemidest ning süüdistate Savisaart ja keskerakondlasi linna hävitamises. Sõitke Maardusse ja vaadake, kuidas elab linn, kus Keskerakond on võimuga opositsioonis.» Sõitsingi…, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.
Ma olin loomulikult juba varem päris palju kuulnud Maardust, kus on kujunenud Eestis ainulaadne poliitiline olukord, milles võim on läinud kunagise kommunistliku partei pärijate kätte. Kohalikud keskerakondlased ei ole mõistagi kõrvale jäänud ning on osanud luua valitseva koalitsiooni valimistel võitnud Maardu valimisliiduga. Kuid sisuliselt on Keskerakond, millel on 21-kohalises linnavolikogus kaheksa kohta, pidanud täitma teenri rolli, kellel kogu etenduse ajal lubatakse öelda vaid paar sõna: «Mida härra soovib?»
Mind muidugi kohalikud väikesed poliitilised kähmlused eriti ei huvita, aga oli siiski huvitav teada saada, kuidas sotsialistlike ideede kandjad, kelle pärusvalduseks Maardu on saanud, teostavad tegelikkuses Engelsi-Marxi-Lenini ideid kodanliku Eesti vaenulikus keskkonnas. Selgus, et väga edukalt teostavad: sotsiaalne õiglus tagatakse Eesti valitsuse raha eest, kohalike jõududega on aga loodud totaalne poliitiline kontroll. Kogu edu kirjutab Maardu võim enda nimele, kõigis probleemides süüdistab Toompead. Täpselt nii oli ka Nõukogude Liidus: kõik võidud olid kommunistliku partei teene, lüüasaamiste taga seisid aga kapitalistide salasepitsused.
Ma olen mõnel korral näinud pildikesi linna elust saates «Maardu uudised», mida näitab kanal TVN. Mind vapustas loomulikult nende saadete äärmiselt vähenõudlik stiil, sisu ja vorm, mis meenutas valusalt 1980. aastate lõpu Tomski oblasti külastuudiote toodangut. 21. sajandi Eestis on sellise infoeksponaadi nagu «Maardu uudised» koht ajakirjandusmuuseumis, mitte otse-eetris. Seepärast oskasin linna külastamisest oodata ainult halba. Tegelikkus ületas mu ootusi: kõik oli veel hullem.
Väliselt jätab Maardu küllaltki sümpaatse mulje: puhtad tänavad ja hoovid, hoolitsetud skväärid, uus õigeusu kirik künkal. Aga see on ainult fassaad, mille taga peitub palju räpast, tölpi ja isegi ohtlikku. Mis aga peamine: Maardu elanike hinges pesitseb kustumatu hirm, mis õgib ühiskonda ja linna seestpoolt.
Ma sain kokku ärimeeste, õpetajate, noorte, muude linlastega - ja kõik nad eelistasid kõnelda sosinal, jutu ajal muudkui ringi vaadates. Ning kõik palusid enda nime mitte nimetada. Kõigil oli selleks ka oma põhjus.
Turul odavate rõivastega kauplev daam on juba eakas, teda vaevab mitu haigust, silmis peegeldub valu. Ta küsib: «Miks võimud meid nii väga vihkavad?» Püüan välja selgitada, milline võim ja mida nimelt vihkab. Kuulen seepeale tiraadi väikesest pensionist ja suurtest kommunaalkuludest (suurematest kui Tallinnas). Peamine kaebus käib aga linnavalitsuse sotsiaalosakonna töötajate ükskõiksuse kohta. Teavet oma õiguste kohta pole võimalik saada, keegi ei räägi, millised soodustused invaliidile kehtivad. Ostjaid on vähe, turg on alla käimas, kõik räästad on samblasse kasvanud, vihma ajal voolab vesi mööda seina alla. Teen daamile ettepaneku kirjutada linnavalitsusse kaebus. Naine on šokis: «Ma jään ju siis hommepäev oma kohast ilma!» Kuidas ma ainult pensionist ära elama peaksin? Seepärast ta vaikib ja kardab, kardab ja vaikib…
Üks Maardu koolidirektor satub minu esimeste küsimuste peale kooli probleemide kohta lausa paanikasse. Ta asub kohe vasturünnakule: kas ma olen tulnud teda üle kuulama? Mina aga olin lihtsalt huvi tundnud, miks kooliesine tee on katkine, miks pole koolis keelekabinetti, miks klassiseintes on praod, mispärast on nimetatud seda kooli Eesti kõige halvemaks?
Enne direktoriga kohtumist sain teada, et kooli varasema spordisaali oli erastanud üks linnavolikogu saadik. Ta muutis spordisaali fitnessikeskuseks ja nüüd teevad kooliõpilased saalis sporti juba raha eest. Direktor kinnitas, et linn maksab selle kinni. Suurepärane äriidee: erastame linnavara ja anname selle linnavalitsusele endale rendile!
Huvitav on siinkohal see, et sellest andis mulle teada sellesama linnavolikogu saadiku kolleeg: nähtavasti hakkab parteilise solidaarsuse printsiip murenema, kui mängus on raha. Tõsi, kui saadik mulle sellest sosinal rääkis, kõõritas ka tema kogu aeg enda ümber. Direktor niisugustest kommentaaridest loobus, mis on mõistetav, sest ta on ju kohalikust võimust rahalises ja töises sõltuvuses. Seepärast direktor vaikib ja kardab, kardab ja vaikib…
Sain ühes kohvikus kokku koolielu aktivisti Alekseiga, veel noore inimesega, kes ei kartnud mulle ka oma nime öelda. Siiski palus ta saladuseks jätta kooli, milles õpib. Aleksei rääkis, et koolis on asjad üsna korras, õpetajad on normaalsed. Kuid gümnaasiumiklassid on üle koormatud, sest pärast üheksandat klassi ei taha keegi minna Tallinnasse keskkooli või tehnikumi – liiga kaugel. Maardus aga ei ole võimalik kutseõpet saada.
Mis puudutab osalemist poliitilises elus, siis koolis kiidetakse väidetavalt heaks ainult koostöö linnas võimul oleva parteiga. Kooli juhtkond ei häbene isiklikult korraldada üritusi ja suruda noorteorganisatsioonide juhtkonda õpilasi, kes toetavad «õiget poliitilist liini». Aleksei veel ei vaiki, aga juba kardab…
Selge see, et Maardu kauaaegne linnapea, nüüdseks meie seast lahkunud Georgi Bõstrov, jättis maha korraliku pärandi tugeva kommunaalmajanduse näol. Kuid linna taristu lagunemine on silmaga näha, mida kinnitavad ka minu tehtud fotod.
Eriti kummastav on foto interaktiivsest ekraanist, mille Maardu linnavalitsus hankis suure summa eest: taustal näha lapitud katus, on päris pikantne ekraani kõrval, millel kõlab lubadus panna 3000 euro eest uus katus. Rämpsu- ja prügikuhjad linnavalitsuse hoone kõrval sunnivad samuti kahtlema kommunaalteenuste tõhususes. Viletsad elamud sümboliseerivad aga kuhtuvat ideoloogiat, mida Maardu võimud kasutavad ära senise poliitilise süsteemi konserveerimiseks. Selle süsteemi mõte on luua mehhanismid, mis paneksid kogu ettevõtluse, terve ühiskonna ja iga inimese sõltuma võimust. Seda saab saavutada ainult hirmu ja sunni varal.
Aga nagu õpetab meile ajalugu, muutub võim sellistes tingimustes omaenda hirmude ohvriks. Stalin korraldas massilisi repressioone, Putin lõi Rahvuskaardi, Maardu võimud aga teatasid vandenõu avastamisest, mille eesmärk olevat võimuvahetuse läbiviimine.
Küllap pole juhus, et just Maardus elas riigireetur Dressen, kelle mõningatel andmetel värbasid FSB Moskva oblasti töötajad ajal, mil ta külastas Moskva lähedal elavaid abikaasa sugulasi. Dresseni ruumikas Maardu korteris peatusid sageli «külalised» Venemaalt. Linna eriline õhustik lõi just sellise keskkonna, kus tunnevad end mugavalt nii mineviku viirastused kui ka tänapäeva õudused.
Kui Tallinn kujutab endast «sotsialismi Savisaare moodi», siis Maardu on «Eesti enda Põhja-Korea». Ma ei ole isegi kindel, kumb on etem. Ilmselt on mõlemad väga halvad. Kõige vapustavam on see, et kõik see toimub riigis, mis kuulub Euroopa Liitu ja on tuntud kui Baltikumi «demokraatia tsitadell».
Minu sügavat veendumust mööda on Maardus maha maetud demokraatia peamine väärtus – vabadus. Ehk suudetakse 15. aprilliks kavandatud linnapea Valev Kaldi umbusaldushääletusega alustada võimu uuendamist. Seni aga irvitab Maardu rahvamaja ees kiskjalikult skulptuur «Võõras», tulnukas ühest teisest maailmast…
Auu, Eesti! Kus sa oled? Ei kuule sind…
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta Tallinnas keeltekoolis õpetajana.