Postimees.ee küsis Eesti helgematelt peadelt, mille poolest jäi neile meelde lõppev kümnend. Tartu Ülikooli ajaloo- ja arheoloogia instituudi juhataja Aivar Kriiska vaatles nn nullindaid läbi arheoloogiaprisma, leides sellest ajast nii rahunemist kui põnevaid avastusi.
- Millega läheb teie hinnangul ajalukku lõppev kümnend: teile subjektiivselt, teie erialal, Eestile, maailma mastaabis?
Lõppev kümnend on olnud hea aeg arheoloogiateaduses. Ühelt poolt on toimunud teatav rahunemine n-ö teoreetilisel võitlustandril, teisalt on tehtud olulisi avastusi ja pakutud välja hüpoteese inimkonna varase ajaloo kohta, mis on senisest suurema seletusjõuga.
Edusammud on näha pea kõikides suurtes uurimissuundades. Rohkem meedia tähelepanu on ehk pälvinud hominiidide ja varaste nüüdisinimsete tegemised, kuid olulise tähtsusega ettevõtmisi on olnud teisigi.
Üheks ja küllalt meelevaldseks näiteks võiks tuua inim- ja loomaluude stabiilsete isotoopide interdistsiplinaarseid uuringuid, mis on oluliselt täpsustanud ja muutnud meie arusaami eri piirkondade ja ajastute inimese toitumisest ning läbi dateeringute ka protsesside toimumise ajast.
Eestis on aset leidnud mitmeid nii formaalseid kui ka sisulisi muutusi.
Lõppeval kümnendil kujunes Tartu Ülikoolis välja tugev ja rahvusvahelisel tasemel arheoloogia töörühm. Eesti arheoloogias kaitsti aastatel 2000-2010 kaheksa doktoritööd.
Meie uurimistöö on lisaks Eestile hakanud üha rohkem hõlmama ka naaberalasid ja seda edukalt. Tähtis on seegi, et peamiselt päästekaevamistel põhinev linnaarheoloogia on üha enam andmas teadusväljundit.
Arheoloogilisi leide ja väljakaevamisi on olnud palju, mistõttu kümnendi tähtsamate objektide nimetamine on raske, seda enam, et nii mõnedki muistised muutuvad kõnekaks alles tulevikus.
Tulemusrikkamad Eesti ala kohta tehtud uurimused on olnud minu meelest (kronoloogiliselt liikudes) ranniku ja saarte varaasustuse käigu selgitamine, varase viljelusmajanduse täpsustamine esimestest katsetustest kuni põlispõldude ja piirkondlike erijoontega karjakasvatuseni, hilispronksi- ja varase rauaaja ühiskonnakäsitluse loomine, rauatootmise varaajaloo selgitamine ning keskaegse maaühiskonna sünkretistliku rahvausundi käsitluse loomine.
- Kui mõelda Eesti ajaloole, siis kuidas teile tundub - milline kümnend on meile olnud üleüldse läbi aegade kõige edukam? Miks?
Mõtlen Eesti ajaloole siinkohal läbi uurimise prisma, sest edukus on kindlasti liiga hinnanguline ja kahtlase väärtusega termin vaatlemaks ajalooprotsesse.
Eesti ala minevikuga tegelevate ajalooteaduste seisukohalt on mööduv kümnend olnud kindlasti edukas, esiajaloo uurimises ehk kõige edukam, ajaloolise aja osas ei pea ma ennast aga kompetentseks hindajaks, et öelda täie kindlusega sama.
Minu meelest on edukus ja kaasarääkimine Euroopa mineviku uurimises sõltunud paljus nii 1990. aastatel rahvuslike käsitluste (taas)loomiste kui ka nende hülgamiste kiirustest.
Side 1930. aastate ajalooteadustega tuli toona kahtlemata luua, 2000. aastad on olnud aga kontseptuaalsete muutuste ajaks – ja nii kahtlemata põnevamad.
- Mida ootate uuelt kümnendilt?
Uuelt kümnendilt ootan stabiilsust ja akadeemilist konservatiivsust. Eesti teadus- ja haridusmaastikul on olnud liiga palju tõmblemisi, see ei ole parim kasvukeskkond, kust oodata viljakat teadust.
Teine tuleviku märksõna, ja sedapuhku arheoloogiakeskne, on rahvusvaheline ulatuvus.
Loodan, et kui järgmise kümnendi lõpul kirjutatakse Euraasia esiajaloo üldkäsitlus, on Eesti arheoloogide uurimused selles väärikalt esindatud ja mitmed meist ka selle autorid.
