- Millega läheb teie hinnangul ajalukku lõppev kümnend: teile subjektiivselt, teie erialal, Eestile, maailma mastaabis?
Lõppev kümnend on olnud hea aeg arheoloogiateaduses. Ühelt poolt on toimunud teatav rahunemine n-ö teoreetilisel võitlustandril, teisalt on tehtud olulisi avastusi ja pakutud välja hüpoteese inimkonna varase ajaloo kohta, mis on senisest suurema seletusjõuga.
Edusammud on näha pea kõikides suurtes uurimissuundades. Rohkem meedia tähelepanu on ehk pälvinud hominiidide ja varaste nüüdisinimsete tegemised, kuid olulise tähtsusega ettevõtmisi on olnud teisigi.
Üheks ja küllalt meelevaldseks näiteks võiks tuua inim- ja loomaluude stabiilsete isotoopide interdistsiplinaarseid uuringuid, mis on oluliselt täpsustanud ja muutnud meie arusaami eri piirkondade ja ajastute inimese toitumisest ning läbi dateeringute ka protsesside toimumise ajast.
Eestis on aset leidnud mitmeid nii formaalseid kui ka sisulisi muutusi.
Lõppeval kümnendil kujunes Tartu Ülikoolis välja tugev ja rahvusvahelisel tasemel arheoloogia töörühm. Eesti arheoloogias kaitsti aastatel 2000-2010 kaheksa doktoritööd.
Meie uurimistöö on lisaks Eestile hakanud üha rohkem hõlmama ka naaberalasid ja seda edukalt. Tähtis on seegi, et peamiselt päästekaevamistel põhinev linnaarheoloogia on üha enam andmas teadusväljundit.
Arheoloogilisi leide ja väljakaevamisi on olnud palju, mistõttu kümnendi tähtsamate objektide nimetamine on raske, seda enam, et nii mõnedki muistised muutuvad kõnekaks alles tulevikus.
Tulemusrikkamad Eesti ala kohta tehtud uurimused on olnud minu meelest (kronoloogiliselt liikudes) ranniku ja saarte varaasustuse käigu selgitamine, varase viljelusmajanduse täpsustamine esimestest katsetustest kuni põlispõldude ja piirkondlike erijoontega karjakasvatuseni, hilispronksi- ja varase rauaaja ühiskonnakäsitluse loomine, rauatootmise varaajaloo selgitamine ning keskaegse maaühiskonna sünkretistliku rahvausundi käsitluse loomine.