Margit Sutrop: sallivus sattus nullindatel löögi alla

Margit Sutrop Foto: Peeter Langovits

Postimees.ee küsis Eesti helgematelt peadelt, mille poolest jäi neile meelde lõppev kümnend. Tartu Ülikooli filosoofia ja semiootika instituudi juhataja Margit Sutropi sõnul sattus lõppeval kümnendil löögi alla sallivus, mis paneb muretsema ka demokraatia säilimise pärast.

- Millega läheb ajalukku lõppev kümnend: teile subjektiivselt, teie erialal, Eestile, maailma mastaabis?

Meie pere jaoks oli eelmine kümnend väga sündmusterohke. Selle aasta augustis sai täis kümme aastat päevast, mil lõpetasime oma maailmaränduri elu ja tulime tagasi kodumaale.

1990ndatel viisid õpingud mind Oxfordi, siis Oslosse ja seejärel Lõuna-Saksamaale maalilise Bodensee järve kaldal asuvasse Konstanzi, mis oli meie kodu üheksa aastat.

Tagasipöördumine Eestisse tähendas kõigi pereliikmete jaoks uusi väljakutseid. Mina alustasin tööd Tartu Ülikoolis praktilise filosoofia professorina, asutasin eetikakeskuse ja võtsin üle filosoofia osakonna juhtimise.

Abikaasa asus juhtima Eesti Keele Instituuti Tallinnas ning valiti Tartu Ülikooli (TÜ) antropoloogilise ja etnolingvistika professoriks. Vanemad lapsed pidid kohanema Eesti haridussüsteemiga, leidma uued sõbrad ja oma koha elus.

2002. aastal sündis meie perre pesamuna, mis on kogu pere jaoks olnud kindlasti kümnendi tähtsündmus ja toonud meie ellu väga palju elevust, uue alguse tunnet ja päikest.

Palju rõõmu on aga olnud ka akadeemilistest lastest, eetikakeskuse ja filosoofia osakonna kiirest arengust. Eesti filosoofias on viimase kümne aastaga toimunud põlvkondade vahetus, tuntav rahvusvahelistumine ning kujunenud välja mitmed tugevad uurimissuunad. Suurt rõõmu valmistas see, et sel aastal tuli presidendi kultuurirahastu noore teadlase preemia TÜ filosoofia osakonda. Selle sai Bruno Mölder, kes on samuti Konstanzi ülikooli filosoofiadoktor.

Kui mõelda tagasi Eestile aastal 2000 ja võrrelda seda tänasega, siis on raske uskuda, et kõik need muutused on toimunud vaid kümne aastaga. Muutused on olnud sama suured kui kümneaastase lapse arengul kahekümne aasta vanuseks noorukiks.

Eestist on saanud täisealine partner maailma riikide peres – ta ei pea enam istuma «kassilauas» koos teiste alaealistega, vaid on suurte seltskonna täieõiguslik liige.

Just möödunud kümnendil astus ellu uus põlvkond, kelle jaoks on Eesti iseseisvus enesestmõistetav ja maailm igasse kaarde avatud.

Kogu maailmas süvenev üleilmastumine ei jäta puudutamata ka Eestit, mis on eriliselt kaitsetu, kuna pole kunagi varem selliseid tõmbetuuli kogenud. Uksed on pärani valla ja maailm täis suuri ahvatlusi.

See on toonud päevakorda küsimuse, kuidas siduda noori Eestiga, kuidas panna neid uskuma, et Eesti on parim koht eneseteostuseks. Rahvusluse, patriotismi ja kosmopolitismi keerukas kolmnurk alles ootab Eestis lahtirääkimist.

Usun, et lähitulevik toob suuri muutusi integratsioonipoliitikas, sest saadakse aru, et tegelikku lõimumist ei saa saavutada, kui ei minda üle täielikule eestikeelsele haridussüsteemile.

Maailma kontekstis võib öelda, et uue aastatuhande esimene kümnend ei lennutanud õhku mitte ainult pilvelõhkujaid, vaid ka euroopaliku väärtussüsteemi, mille keskseks väärtuseks oli sallivus.

Sallivuse asemel on nüüd kilbile tõstetud julgeolek ja turvalisus. Nende väärtuste kuulutamine absoluutseks seab aga ohtu mitmed teised olulised väärtused nagu isikuvabadused ja privaatsuse.

On tõsiseid kahtlusi, kas nende väärtuste tahaplaanile jätmisega ei seata ohtu ka demokraatiat.

Võideldes terrorimiohuga võib juhtuda, et maailm hakkab käituma nagu Tammsaare jutus poiss, kes püüdis liblikat ja tallas ära kogu lilleaasa. Näen selles järgmise kümnendi tõsiseimat väljakutset kogu demokraatlikule maailmale - kuidas kaitsta rahu ja turvalisust, tallamata maha inimõigusi ja demokraatiat.

- Kui mõelda Eesti ajaloole, siis kuidas teile tundub - milline kümnend on meile olnud üleüldse läbi aegade kõige edukam? Miks?

Ma arvan, et siin ei ole võimalik kaksipidi arvamist. Selge, et möödunud kümnend on olnud eestlastele ajaloo edukaim.

Mitte kunagi varem pole eestlastel õnnestunud viia ellu nii palju unistusi ja nii jõudsalt ennast teostada erinevatel aladel: poliitikas, majanduses, hariduses, teaduses, kultuuris, spordis ja paljudes muudes valdkondades.

Kõigis neis valdkondades saavutatud edu eelduseks on muidugi olnud iseseisva riigina tegutsemine ja edukas lõimumine rahvusvahelistesse struktuuridesse.

Mulle meeldib väga president Toomas Hendrik Ilvese välja öeldud mõte, et kui Eesti liitub euroalaga, saab Eestist kõige enam lõimunud Põhja-Euroopa riik.

Meie edu alus on olnud hea koostöö teiste riikidega. Kui suudaksime ka omal maal rohkem koostööd teha ja saavutada ühiskonna suurem sidusus, oleksime veelgi edukamad.

- Mida ootate uuelt kümnendilt?

Vastan kolmel tasandil: maailm, kodumaa ja kodu.

Maailma arengutele mõeldes loodan, et lääneriikidel jätkub tarkust astuda vastu idast ähvardavale ohule, ohverdamata oma põhiväärtusi. Et rahvusvahelises suhtlemises oleks rohkem esiplaanil väärtused ja vähem huvid.

Kodumaale soovin, et ta õitseks ja kasvaks. Et poliitikutel jätkuks tarkust mõista, et Eesti edu võti pole mitte abstraktne majanduskasv, vaid meie inimeste heaolu, milleta ei kasva ka majandus. Et Eesti prioriteediks saaks tark, terve ja tegus rahvas. Soovin, et inimestel oleks rohkem usku, et neist sõltub midagi, ja et nad julgeksid mõelda suurelt ning tegutseda loovalt.

Soovin, et kasvaks inimestevaheline usaldus ja et inimesed teeksid rohkem koostööd. Soovin, et inimesed astuksid julgemalt välja rumaluse, demagoogia ja omakasu tagaajamise vastu. Loodan, et lühinägelikel visionääridel ei õnnestu kaaperdada Tartu Ülikooli ning allutada rahvusülikooli poliitikute kontrollile.

Koduses plaanis loodan, et kõik mu kallid oleksid terved ja õnnelikud, et igaüks saaks tegelda meelepärasega ja tunneks, et see tuleb tal hästi välja ja on teistele vajalik ning hinnatud. Loodan, et minu külvatud seemnest kasvaksid tugevad taimed, mis õitseksid ja viljuksid.