Kersti Kaljulaid: avalikust teenusest 21. sajandil

Kersti Kaljulaid Foto: PP

Eelmise aasta lõpus toimunud TEDx Toompea jutupeol sai kõneldud avalikest teenustest. Mõte lõppes sealkandis, et kiiresti muutuvas maailmas on raske hakkama saada aeglase ja rahuliku avalike teenuste arenguga nii, nagu me seda senini näinud oleme. Nagu alati, kui on miskit kurta, tuleb pakkuda lahendusi. Isiklikult tundub mulle mõistlik anda avalike teenuste osutamine niipalju kui võimalik era- ja vabasektori kätesse.

Miks? Sest nemad märkavad kiiresti ja õhinapõhiselt, mis ühiskonnas tegemist vajab. Samas saab ka mõne vanamoodsa dinosaurusteenuse eelarvest maha tõmmata. Kui õhin üle läheb, siis võib-olla sellepärast, et pakutule ei leidu enam tarbijaid – või sellepärast, et mahud hakkavad üle jõu käima. Esimesel juhul ongi aeg uuesti hinnata, mida ühiskond või kogukond vajab. Kui aga pakutu on endiselt vajalik, ent suuremas mahus, siis saab riik oma õla tugevamini alla panna. Ei usu, et haldusreformgi teisiti õnnestub kui osa praeguste vallamajade tegevuste külaseltsidele üle andmise abil. Riik saab toetada, usaldada, aga paraku peab sel juhul ka natuke kontrollima, et kogu kogukond võidaks.

Jürgen Ligi lööks mind sel nädalal maha, kui ta mu niisuguse arvamuse avaldamise pealt kätte saaks. Põhjusega, muide. Sest TEDx formaat ei võimaldanud rääkida pikalt, ei saanud süveneda koostöö teise poolde. Erasektori teenused, mis senise avaliku teenusega kattuvad või seda täiendavad – vahel ka asendavad –, saavad sündida ainult vastastikusest usaldusest. Riik või omavalitsus peab tundma, et avaliku teenuse täiustamise soov on siiras. Et tunnustatakse seda, mis on, ning pakutakse juurde, mis on puudu.

Olen haridusministeeriumi algatatud Huvitava Kooli Nõukoja liige. See algatus on ellu kutsutud haridusuuenduse ergutamiseks, tunnustamiseks ja levitamiseks koolis. Sellepärast tean, kui palju vahvat ja põnevat toimub meie koolides, nii riiklikes, munitsipaal- kui erakoolides. Huvitava kooli platvorm ei diskrimineeri omandivormi, geograafilise asukoha ega positsiooni järgi «pingereanduses». See on kõigile, et teha Eesti kool paremaks. Kes tahab, klikib kodulehel ja näeb, et Eesti koolides on ideid nagu murdu.

Eesti kool ei ole kombinaat. Eesti kool ei ole tagurlik. Muidugi leidub liinitöö suhtumist, tagurlikkust ja vanast kinni hoidmist, aga samamoodi leidub mõnes koolis tõusiklikkust, enda paremaks pidamist, teistmoodi koolis pakutava halvustamist. Need on üksikjuhtumid, mis ei muuda tõsiasja – Eesti koolil enamasti pole häda midagi.

Jah, munitsipaalkool ei jaksa alati piisava kiirusega pakkuda toetatud õpet, individuaalõpet, kaitsta eraklike kalduvustega last. Ma olen kindel, et munitsipaalkoolid tunnistavad oma puudusi meelsasti, eriti juhul, kui avalik debatt on sõbralik, mitte alavääristav. Muidugi on õige, kui lapsevanemad, sagedasti oma pere valusast vajadusest või lihtsalt omaenda tõekspidamistest tingituna, teevad ise kooli. See kattub minu arusaamaga moodsast avalikust sektorist, kus me kõik oleme riik ja ühel või teisel moel panustades loome avalikku ruumi, avalikku teenust, Eestit. Erinevus rikastab, kui sedasi tänapäeva Eestis tohib üldse öelda. Aga nii nagu Jürgen lööks maha minu, kui ma räägiksin vaid ühe poole vastutusest avaliku teenuse koosdisainimisel, on praegune koolirahadebatt tapnud minu talvel väljendatud unistuse sellest, et me igaüks oleme riik ja koos teeme seda paremaks.

Minu arvates saab era- ja vabasektoriga koostöös avalikke teenuseid disainida ikka siis, kui aus analüüs õigel tasandil näitab olemasoleva süsteemi puudusi ja võimalusi neid paindlikult ja esialgu väikeses mahus era- ja vabasektori abiga kõrvaldada. Õige tasandi valik on siin esmatähtis – ei saa riigis otsustada, mida vajab linn või vald olemasoleva kohaliku teenuse kõrvale, asemele või lisaks. Nii ei tohi riik minna omavalitsusest mööda ja kutsuda esile erainitsiatiivi, mis võib omavalitsusele peavalu tekitada.

Kogu otsustamispädevus kohaliku teenuse üle, olgu see põhiharidus, sotsiaalteenus või midagi muud, tuleb anda kohalikule tasemele koos suurema otsustusõigusega. Sinnamaani välja, et vald võiks väljastada sotsiaaltoetusi raha asemel toiduna ja punuda koolivõrgu munitsipaalkooli asemel erakooli ümber, kui ta seda soovib. Aga muidugi ei saa seda teha ilma et need, kes ebatraditsioonilisi lahendusi välja mõtlevad ja avaliku teenuse osana avaliku raha eest pakuvad, arvestaks kogu omavalitsuse rahva ühisvajadustega, võtaksid ka vastavad kohustused ja täidaksid omavalitsuse ootusi selle teenuse suhtes. Selleks on vaja midagi enamat kui raha. Selleks on vaja usaldust.