David Scheffer: Serbia sõjakurjategijate süüdimõistmine võiks manitseda moslemiviha õhutavaid poliitikuid mõistlikkusele

David Scheffer. Foto: Project Syndicate

Õppetund, mille Euroopa, USA ja muu mailma poliitikud peaks saama Serbia sõjakurjategija Radovan Karadžići kohtuprotsessist, on see, et usugrupi vastu viha õhutamine võib kergesti katastroofiga lõppeda,  kirjutab David Scheffer, endine USA suursaadik sõjakuritegude küsimuses.

24. märtsil mõistis Endise Jugoslaavia Rahvusvaheline Kriminaaltribunal (ICTY) genotsiidi, inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude eest 40 aastaks vangi 1990ndatel Balkani sõdade aegse Bosnia serblaste poliitilise juhi Radovan Karadžići. Tegemist on kohtuotsusega, mis mõjutab tugevasti rahvusvahelist seadusandlust, ennetab teiste selliste jõleduste toimepanemist ning avab võimaluse poliitiliseks lepituseks Bosnias. Seadusi eiravad juhid näiteks Süürias, Sudaanis, Lõuna-Sudaanis, Venemaal ja Islamiriigis on sellega saanud meeldetuletuse oma nõrkuste kohta rahvusvahelise õigusemõistmise ees.

Tulevased võimalikud sõjakurjategijad ei ole ainsad, kes peaksid kohtuotsuse üle hoolikalt järele mõtlema. Karadžići viha õhutavad vaated – «Moslemid ei saa teistega koos elada,» ütles ta kord – kõlavad siiani hirmunud Euroopa pimedates nurkades, kus maadeldakse sadade tuhandete moslemitest pagulaste vastuvõtmisega, ja USAs, kus toimuvad Donald Trumpi ja Ted Cruzi presidendikampaaniad.

20 aastat tagasi, aastal 1996, olin Madeleine Albrighti vanemnõunik ja seejärel Ameerika saadik ÜROs. Nõudsime ÜRO Julgeolekunõukogus häälekalt Karadžići arreteerimist. Ta oli juba aasta varem ICTY poolt süüdistuse saanud koos Bosnia serblasest kindrali Ratko Mladićiga, kelle kohtuasi Haagis veel kestab. Mõlemad mehed vältisid aga aastaid vangistust, osaliselt selle tõttu, et NATO ja USA ametnikud ei olnud valmis tegelema nende kinnipidamisest tulenevate riskidega.

Selline argus oli aga viga, sest see lubas aastaid Karadžićil ja Mladićil mõjutada Bosnia poliitikat ja kelkida seaduse trotsimisega. Peale nende arreteerimist Serbias vähem kui kümme aastat tagasi on nende kohtuprotsessid toonud päevavalgele tõendeid brutaalsetest tegudest, millesarnaseid pole Euroopas pärast Teist maailmasõda nähtud.

Karadžići kuriteod olid peamiseks põhjuseks, miks president Bill Clinton lõi USA suursaadiku ametikoha sõjakuritegude küsimustes ja miks senat kinnitas mind sellele tööpostile Clintoni teisel ametiajal. Karadžić oli viinud oma riigi põrgupõhja ning puges peitu, kui talle sooritatud kuritegude eest süüdistus esitati.

USA-l oli vaja täiskohaga saadikut, kes aitaks üles ehitada ja toetada tribunale, mis lõpuks seaksid tema ja teiste jõledusi korraldanud juhtisikute suhtes õigluse jalule. Karadžići süüdimõistmine tõendab taas olulist rolli, mida USA on mänginud rahvusvahelise õigluse poole püüeldes, alates Nürnbergist kuni tänaseni.

Bosnia moslemitest ohvrid on oodanud aastakümneid, et rahvusvaheline kohus tunnistaks, et nende kannatatud etniline puhastus, eriti konflikti halvimal, 1992. aastal, oli genotsiid. On oluline, et kohus mõistis Karadžići süüdi sõjaaegsetes inimsusevastastes kuritegudes, sest sellised kuriteod võivad olla sama koletislikud kui genotsiid. Kohus leidis ka, et genotsiidi (moslemite tapmine ja «tõsiste kehaliste ja vaimsete vigastuste tekitamine») toime panemine toimus 1992. aastal, kui Bosnia serblased ründasid seitset peamiselt asulat, kus elasid peamiselt moslemid.

Pealinn Sarajevo elas üle kolm aastat snaiprituld, pommitamist ja näljutamist, mis lõppes tuhandete Bosnia moslemite surmaga. Lääneriikide otsustusvõimetuses jätkas Karadžić piiramist ja püüdis linna elanikke hävitada. Kohus mõistis ta süüdi ka «terrori külvamises,» mis on tohutu sõjakuritegu, ning Sarajevo tsiviilisikute tapmises, sisuliselt sildistades ta terroristiks. See kirjeldus ei erine neist, kes praegu hävitavad moslemite, jeziidide ja kristlaste elusid Iraagis ja Süürias.

Kohtunikud otsustasid, et puudus piisavalt tõendeid Karadžići kavatsuste kohta hävitada kõik või osa riigis elavatest moslemitest, et mõista ta Sarajevo piiramise ajal kantud rolli eest süüdi genotsiidis. Genotsiidis mõisteti ta süüdi hoopis tuhandete moslemi meeste ja poiste massimõrva eest Srebrenica linnas 1995. aastal. Bosnia sõja üleelanutele näitab see kohtuotsus, et tema kuritegeliku juhtimise kulminatsioon oli tõesti genotsiidlik.

Veel ühe süüdimõistmise sõjakuriteos teenis Karadžići 1995. aasta tahumatu taktika võtta NATO hirmutamiseks pantvangi ÜRO rahuvalvajaid. Seda peetakse meeles alati, kui maailmas kutsutakse rahuvalvajaid konfliktiolukordi haldama.

Kohtuotsus võib oluliselt mõjutada ka Bosnia poliitilist tulevikku. 1995. aastal sõja lõpetanud Daytoni rahuleping pole veel ühendanud Bosnia etnilisi gruppe ning riik on vajumas suuremasse segadusse, mis võib viia lahkulöömise äärele. Minu Bosnia külastuste ajal ütlesid Karadžići kuritegude ohvrid mulle, et enne, kui nad saavad serblastest naabritega lepitust otsida, on neil vaja näha, et tõde tuuakse päevavalgele.

Seni on tõe paljastumine olnud aeglane. Serbia Vabariigi praegune president Milorad Dodik kasutab võimul püsimiseks ja vihaga täidetud separatismi ülevalhoidmiseks genotsiidi eitamist. Karadžići genotsiidis süüdimõistmine laseb tema propaganda aga vastu taevast. Selle kohtuotsusega võib ehk lõpuks alata moslemite ja serblaste vastastikune läbisaamine.

Õppetund, mille Euroopa, USA ja muu mailma poliitikud sellest kohtuotsusest saavad, on see, et kui nad püüavad valimistel moslemite ründamisega eeliseid saada, mängivad nad tulega. Nagu sündmused 1990ndatel aastatel Bosnias ning Süürias ja Iraagis praegu näitavad, võib nendepoolne õli tulle valamine lõppeda kergesti väga suure tulemölluga.

Karadžić kaebas kohtuotsuse edasi, kuid tema jõledate tegude ellujääjad saavad lõpuks lõpetada minevikus elamise ja pöörata pilgud tulevikku.

 

David Scheffer, endine USA suursaadik sõjakuritegude küsimuses, on Northwesterni ülikooli õigusteaduse professr ja All the Missing Souls: A Personal History of the War Crimes Tribunals autor.