/nginx/o/2016/10/13/5950981t1hca99.jpg)
/nginx/o/2016/01/18/4883163t1hf71b.jpg)
Olukord, millesse Narva Aleksandri kirik on sattunud on väga kurb. Riigi otsusega on kirikut aastate jooksul toetatud 2 miljoni euroga. Sellest hoolimata on kirik võlgades, mille tagajärjel pannakse kirik oksjonil müüki. Praegune hind on 500 000 eurot. Selles loos on kaks peamist küsimust: esiteks, mida teha praeguses olukorras ja teiseks, kes on juhtunus süüdi, kirjutab riigikogu liige Viktoria Ladõnskaja (IRL).
Esimesele küsimusele peaks vastama riik. Kiriku häda seisneb selles, et ta langeb kahe ministeeriumi – kultuuri- ja siseministeeriumi vahele. Senini pole selget seisukohta öelnud välja kumbki neist. Otsus saab olla ainult üks – kirik ei saa selle oksjoni tagajärjel sattuda erakätesse. Kiiremas korras on vaja leida raha ja kiriku võlg likvideerida, see on kultuuripärandi säilitamise küsimus.
Teiseks on see usklike inimeste suhtes lugupidamise küsimus ja kolmandaks julgeolekuküsimus, kui me ei tea, kelle kätte see piirilinna objekt sattuda võib. Loomulikult peaks tulevikus mõtlema kirikuhoone funktsioonide laiendamisele, et selle ülalpidamiskulusid katta. Vastavalt varasematele projektidele oli see ka plaanis - tegemist oleks nii kirikuga kui ka multifunktsionaalse kultuursete sündmuste korraldamise kohaga. Antud olukorras on ainuõige variant kiriku säilitamine riigi kontrolli all.
Teine küsimus on, mis tegelikult juhtus ja kuidas sattus kirik sellise finantseerimisega võlgadesse. Sellistele küsimustele peavad vastama näiteks härrased, kes kuulusid sihtasutuse Aleksandri Kirik nõukogusse: Mihhail Stalnuhhin ja Tarmo Tammiste.
Jaak Jõerüüt kirjutas Postimehes, et Narva Aleksandri Suurkiriku küsimuses saab riik näidata, kuidas ta on või pole Narvas kohal, Ida-Virumaal kohal. Selle väitega on raske mitte nõustuda. Narva Aleksandri Suurkirik on Eesti riigiga ühte jalga astunud selle loomise eelõhtust saadik.
1879. aastal oli see hoone tärkava rahvusluse sümboliks. Nimelt otsustati just siis asuda Narva Jaani koguduse toonase õpetaja Tannenbergi algatusel Narva eestlastele oma kirikut ehitama. Et Kreenholmis töötas 19. sajandi lõpul 5000 luterlasest töölist, pidi kirik suutma neist enamiku ära mahutada.
Vabadussõja sündmuste keerises ennustas purustusteta jäänud kirik eelseisvaid paremaid aegu nii kogudusele kui Eesti riigile. Märtsis 1944 toimus Narva linnale õhurünnak, mille käigus NSV Liidu õhujõudude poolt tehtud pommitamise käigus hävitati enamik Läänemere barokipärli Narva vanalinna keskaegsetest ehitistest. Varemeis oli ka Narva Aleksandri kirik.
Halvas olukorras hoone tagastati kogudusele 1990. aastal ja siis sümboliseeris see mõistagi eelseisvat suurt ülesehitustööd nii EELK-le kui tervele Eesti riigile. Mart Laari, Lennart Meri ja Andrus Ansipi eestvõtmisel on seda eestluse sümbolit idapiiril toetatud tänaseks rohkem kui 2 miljoni maksumaksja euroga. Kõik kolm riigimeest nägid hoone taastamises sümbolit ja pidasid hoone taastamist eesti rahva moraalseks kohustuseks. Kiriku taastamine pidi saama uue hoo pärast Peterburi Jaani koguduse taastamistööde lõppu. Seda ei ole tänaseni planeeritud kujul juhtunud.
On tõsi, et kunagise 5000 asemel osaleb tänastel jumalateenistustel Narvas vähem kui sada luterlast. Seetõttu ei saa Narva Aleksandri Suurkiriku tulevik seisneda ainult religioosse rolli täitmises ja kõnealune hoone peaks sümboliseerima rohkemat Eesti riiki Narvas. See tähendab, et hoone peab olema avatud kõikidele Narva elanikele sõltumata nende usutunnistusest.
Ei ole normaalne, et Narva-suuruses linnas puudub endiselt esinduslik kontserdisaal. Enamik suuri muusika- ja esindusüritusi on toimunud just suurkiriku hoones. Nõnda ka 2015. aasta vabariigi aastapäeva jumalateenistus, mil osa diplomaatilise korpuse esindajatest keskendusid kontserdi vaatamise-kuulamise asemel löövi toestavate mädanenud puittalade jälgimisele. Nüüd pole enam ka seda võimalust, kuna pankrotihaldur ega päästeamet inimesi hoonesse ei luba.
Hoone müük avalikul enampakkumisel tähendab suure tõenäosusega seda, et riik peab lähitulevikus alustama Narva kontserdimaja ideega nullist. Samuti on kohalikud vähesed eestlased jäänud traditsioonilise kooskäimise kohata. Ka see on sümbol.
Hoone müük enampakkumisel on sümbol, mis viib meid kahetsusväärselt tagasi 1962. aastasse, mil kirikust sai kohaliku kaubakooperatiivi ladu. Koguduse pankrot on EELK kirikuvalitsuse moraalne pankrot, kes pole suutnud oma koguduste majandusasju korras hoida ja eelistab oma ühe kauneima sümboli päästmisele küüniliselt pealinna kinnisvaraprojekte. See on Eesti riigi moraalne pankrot, kes pole suutnud lõpuni täita oma riigijuhtide kunagisi lubadusi ja lepib sellega, et meie riigi suurem kohalolek Narvas müüakse enampakkumisel viiendikuga Lilleküla staadioni tribüünide maksumusest. Me ei saa ega tohi sellega leppida.
Narva Aleksandri Suurkirik peab jääma kohaliku kogukonna, eestlaste ja vene kogukonna kultuurielu keskuseks, sümboliseerima Eesti riigi pühendumust Narvale ja Ida-Virumaale, eesti ja vene kogukondade lõimumist ja meie riigi kestmajäämist.