/nginx/o/2016/04/11/5252835t1h323e.png)
Saksamaa viimastel kohalikel valimistel said kantsler Angela Merkeli erakond, Kristlik-Demokraatlik Liit valijatelt korraliku peapesu. Sakslased kaotavad järjest enam usku Euroopa lahendusse käimasolevas pagulaskriisis ning kasvab soov suurendada Saksamaa eraldatust, mille abil kinnitavad oma positsiooni paremusäärmuslikud poliitilised jõud, kirjutab Euroopa Keskpanga Rahvusvahelise Poliitika Analüüsi osakonna juht Marcel Fratzscher.
See on vägagi murettekitav, aga ei ole ilmselt üllatav. Euroopa Liit on jadamisi ilmnevate kriiside keskel järjepidevalt ühistele probleemidele ühiste lahenduste leidmises läbi kukkunud. Praeguse pagulaskriisi puhul on Euroopa Liidu liikmesriigid näidanud üles silmapaistvat solidaarsuse puudumist Saksamaaga, keeldudes mitmel juhul isegi väikese koorma enda kanda võtmisest. Hoolimata hiljuti Türgiga tehtud kokkuleppest, mis vähendaks Süüria pagulaste sissevoolu, ei arva enamik sakslasi, et nende Euroopa Liidu partnerid edaspidi kurssi muudavad.
Sakslaste jaoks on see vihaleajav, sest nende riik kannab viimastel aastatel Küprose, Kreeka, Iirimaa, Portugali ja Hispaania päästeprogrammides raskeimat finantsilist koormat. Kui sellele lisada reedetuse tunne seoses brittide Euroopa Liidust lahkumise võimalusega, pole raske mõista, miks sakslased peavad Euroopast kaugenemist oma parimaks võimaluseks.
Mõne sakslase jaoks on pagulaste osas solidaarsuse puudumine muidugi veenev argument takistada reforme, mida nad juba varem toetanud ei ole – näiteks Euroopa pangaliidu kujundamine. Sellele poolele on aga kaldumas ka üha suurem hulk sakslasi, kes eelnevalt nende ELi vastase seisukohaga ei nõustunud. Mõte, et ELi liikmesriigid tahavad Saksamaalt vaid raha – näiteks prantslased on avalikult toetanud «ülekandeliidu» loomist – on muutumas ülekaalukaks vaateks.
Selle taustal võib arvata, et kui finantskriisid peaksid uuesti süvenema, ei ole Saksamaa ELi partneritel riigilt finantsabi programme oodata. Teiste sõnadega, Euroopa tõelist rahalist turvavõrku enam ei eksisteeri.
Läbikukkumine Euroopa vastuse väljatöötamisel pagulaskriisiga tegelemiseks ja koorma jagamiseks muudab liidu nii poliitiliselt kui majanduslikult ebastabiilsemaks. Ebastabiilsus ei ole üllatav ehk Kreekas, mis on 2010. aastast alates saanud umbes 240 miljardit eurot ametlikku laenu ja on pagulaskriisis eesliini riigiks. Saksamaa on see-eest olnud üle kümne aasta märkimisväärselt stabiilne ning rasketel aegadel ka ELi-ülese stabiilsuse tugitalaks, mistõttu praegune olukord kujutab endast suurte tagajärgedega suunamuutust.
Merkel maksab avatud Euroopa järjekindla toetamise eest poliitiliselt kõrget hinda. Olukorra muudab keerulisemaks fakt, et suurimat kasu lõikab sellest paremusäärmuslik erakond Alternative für Deutschland (AfD). AfD asutati vaid kolm aastat tagasi euroopavastase platvormiga ning nüüdseks on nende veetluse nurgakiviks saanud pagulasvastasus. Viimastel valimistel pääses AfD igasse kohalikku omavalitsusse märkimisväärse häälte osakaaluga: 15,1% Baden-Württembergis, 12,5% Rheinland-Pfalzis ja 24% Saksi-Anhaltis.
Siseriiklikke sotsiaalseid konflikte tuleb samuti üha juurde. Poliitikud ja majandusteadlased on saksa kodanike seas üles kütnud hirmu pagulaste sissevooluga kaasnevate tohutute kulude kohta, mis on võimendanud lahingut kõrge ja tõusva majandusliku ebavõrdsusega. Rahandusminister Wolfgang Schäube on teinud ettepaneku tõsta Euroopas kütuseaktsiisi, et rahastada pagulastega kaasnevaid lisakulutusi, kuigi Saksamaa eelarveülejääk oli 2015. aastal kokku peaaegu 20 miljardit eurot, mis moodustab 0,7% SKPst.
Pagulaskriis on Saksamaa majanduspoliitilisi prioriteete fundamentaalselt muutmas. Saksamaa valitsus on peaaegu murdmas lubadust toetada oluliselt avalikke investeeringuid infrastruktuuri ja haridusse. Muud hädavajalikud reformid, näiteks seoses maksu- ja perekonnapoliitikaga, lükkuvad samuti edasi. Iga Saksamaale saabuva pagulasega väheneb tõenäosus, et Schäuble suudab täide viia oma «Schwarze Null» lubaduse föderaalse eelarveülejäägi kohta 2017. aastal, mis on oluline valimisaasta.
Tõenäoliseks lõpptulemuseks on avalike investeeringute vähenemine veelgi enam, mis koostöös sotsiaalsete kulutuste ja miinimumpalga tõusuga oleks mõningatele sakslastele kasulik, kuid raskendaks pagulaste tööotsinguid. Kiireloomulised reformid lükatakse kaugemale tulevikku ning Saksamaa majanduslikud väljavaated halvenevad.
Fakt, et Euroopa riigijuhid keelduvad vastutuse võtmisest ja pagulaskriisis üksmeelsele lahendusele jõudmisest ei tee kahju ainult pagulastele, vaid ka Euroopa Liidu tulevikule, sest see kahandab Saksamaa soovi ülejäänud Euroopaga seotud olla ja reforme läbi viia. Kahtpidi mõistmist siin ei ole: kui asjalood samamoodi jätkuvad, tuleb praegu Saksamaal esile tõusev kitsarinnaline natsionalism uuesti iga Euroopa Liidu liikmesriiki kummitama.
Marcel Fratzcher, Euroopa Keskpanga Rahvusvahelise Poliitika Analüüsi osakonna juht, on Deutsches Institut für Wirtschaftsforschung (Saksamaa majandusuuringute instituudi) Berlin mõttekoja komisjoni eesistuja ja president.
Copyright: Project Syndicate, 2016.