2010: üleilmne avalik ühislaul esimese korruse vannitoas

Hardo Pajula Foto: Mihkel Maripuu

Tunnetame end aasta-aastalt aina enam ühtse üleilmse kogukonnana ning seeläbi mõjutatuna maailmas toimuvast. Meie kolumnistid Iivi Anna Masso, Ahto Lobjakas, Hardo Pajula ja Mihkel Mutt vestlesid neil teemadel ühel detsembri pärastlõunal. Vaheküsimusi küsisid Neeme Korv ja Marti Aavik.
 

Terrorism, võõraviha

Mis on lahti meie turvalisusega? Mida te tundsite, kuulates teateid Stockholmi plahvatustest?

Lobjakas: Sõdurid on Afganistanis. Varem või hiljem pidi see juhtuma.

Masso: On absurdne väita, et oleme Afganistanis, järelikult oleme ohus. Et kui ei oleks, kas siis ei oleks? Saksamaa, kus ka on üritatud, aga midagi pole juhtunud, ei olnud Iraagis, nagu Rootsigi. Terroristid nõuavad nüüd, et tulge Afganistanist ära – igal juhul leidub järgmine ajend. Nende tüüpide põhjused on mujal kui välispoliitikas.

Lobjakas: Eristame põhjuse ja ettekäände. Kõik need inimesed on olnud selle ühiskonna liikmed, kus nad on end õhku lasknud, välja arvatud USAs.

Mutt: Mina vaatan seda kõike islami enda kontekstis. Kui üks riik on põgenike suhtes heas kirjas, siis on see Rootsi. Ja nüüd te saite! Sa võid olla nii hea kui tahes, aga keegi ei ole millegi eest kaitstud.

Masso: Stockholmi terrorist tuli siiski äsja Inglismaalt, nii et kohalikele probleemidele ta ei reageerinud. Esile toodi ideoloogilised põhjused.

Lobjakas: Mis puutub Eestisse, siis meie moslemid on pärit endise Nõukogude Liidu lõuna­aladelt ja tegelikult on sealgi radikaliseerumine täiesti olemas. Iseasi, kas meid nähakse seal vaenlasena. Ma ei usu eriti.

Mutt: Pigem, jah, kehtib endise ühise vaenlase põhimõte. Dudajevi pärand kaitseb meid.

Tänavu oktoobris ütles Saksamaa liidukantsler Angela Merkel kulutulena levinud lause «Multikulti on läbi kukkunud». Kuivõrd see tähistab millegi murdumist, teatud laiemat suhtumise muutust?

Masso: Kui moslemikogukonnad kasvavad piisavalt suureks, kasvab kindlasti ka radikaalide risk. Eesti teeb turvaliseks see, et meil ei ole kasvupinda.

Lobjakas: See multikulti-jutt puudutab integratsiooni laiemalt. Multikulti ei ole kunagi surnud. Ega kedagi ära ei aeta. Sisserännanuid võib mõnel pool olla 20–30, Brüsselis ligi 50 protsenti. Mis on aga surnud, on liberaalne evolutsiooniteooria. See, et paneme eri taustadega inimesed demokraatlikus õigusriigis ühtviisi elama ja kõik on hästi. Aga multikulti kui vajadus mahutada eri vaatepunkte ühiskonnas pole kuhugi kadunud. Keegi ei hakka oma sisserännanutele vitsa andma.

«Selles riigis antakse idealismi ja missioonitunnet endiselt emapiimaga edasi,» kirjutas Rootsi kohta kaitseuuringute keskuse asejuht Riina Kaljurand oktoobri Diplomaatias. Ometi oli Rootsi üks neist riikidest, kus valimistel paistsid silma nii parempoolsed kui parem­äärmuslased.

Lobjakas: Jah, selle idealismiga on jama.

Mutt: Rootsi ühiskonnas, mida ma sugulaste tõttu pisut lähemalt tunnen, on ligimesearmastus olnud niisugune. Kuid seal on, mitte niivõrd isegi parteide tasandil, vaid madalamal, pead tõstmas võõraviha. Rahva seas on idealism kadunud.

Masso: Erinevust rõhutav ideoloogia – tulge siia, aga ärge mingil juhul kokku sulage, säilitage oma kultuur –, mis suures osas Euroopast on paar viimast aastakümmet tooni andnud, see on surnud.

Eestis on tööandjad korduvalt mõista andnud, et peaksime sisserändesse leebemalt suhtuma. Ka Euroopa tööturg tegelikult arvestab suuresti sisserändega.

Pajula: Need, kes seda arutavad, elavad eeslinnades või siin Maakri tänavas. Inimesed, kes sisse tulevad, asuvad elama Lasnamägedele. Ja seal hakkab lõpuks käärima. Ajaloost paralleeli tuues – nagu kommunismi ja fašismi vastastikune vihkamine, kus tegelikult vihatakse lõppkokkuvõttes neid pursuisid, kes selle üle teoretiseerivad. Üks mu viimase aja lemmikautoreid Mark Steyn kirjutab, et kui moslem tuleb lennujaamas maha, vaadatakse teda kui tööjõuühikut, aga tema käsitleb end panislami idee esindajana.

Masso: Mitte igaüks!

Lobjakas: Panislamism on tõesti siin vast liiga karm mõiste.

Masso: Eestis ei ole sellist massilist pagulaste vastuvõtmist siiski plaanis nagu Põhjamaades.

Kuid kas Eestil peaks olema sisserändajate küsimuses selgem poliitika?

Masso: Natuke avatum võiks Eesti küll olla. Soome on olnud oma poliitikas suhteliselt karm, aga muutunud viimastel aastatel lahkemaks – seal makstakse näiteks kinni pagulaste järele toodud pereliikmete sõidud maailma teisest otsast. Eesti võiks võtta ÜRO deklaratsiooni järgi poliitilisi pagulasi, kes on ka kohanemisvõimelised.

Lobjakas: Tegelikult on see kahepoolne. Meie vajame nende abi, et avaneda.

Masso: Kui Eesti sotsiaalpoliitika ei muutu, pole ka karta, et siia tulevad need, kes hakkavad ainult sotsiaalabist elama.

Lobjakas: Me oleme saatnud tagasi asereid, kurde ja iraaklasi, kes on õppinud ära eesti keele. See on täielik jama! Oleme neid õpetanud ja nüüd vihkavad nad meid meie endi keeles.

Mutt: Meil on ju ka oma 300 000 muukeelset. Kui nüüd tulevad nii-öelda pärispõgenikud, siis millise staatuse nad omandavad? Tööpuudus on meil niigi nii suur, mis nad siin teeksid?

Lobjakas: Meil on ka oma Siberi sugulasrahvad marid ja mordvalased, kellele oleme aastaid igasugu programme teinud. Teeme nende maa ajudest tühjaks, tagasi nad enam ei lähe, aga siia ka ei jää. Vastutustundetu.

Euro, Hiina, Venemaa

Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud... Kui jõudsime ELi, hakati rääkima uuest ja vanast Euroopast; kui astusime NATOsse, hakati küsima, kas artiklil 5 on ikka endine tähendus; kui saime euroalasse, räägitakse selle lagunemisest. Kas me oleme paratamatud hilinejad?

Pajula: Hiljaks jäämine on meile suure plussi andnud. Euroga liitumine on olnud meile parim mainekampaania 1990ndate algusest. Olen viimaste nädalate jooksul pidanud päevast päeva üle maailma ajakirjanikele selgitama, et miks me ometi läheme sinna uppuvale laevale. Huvi on erakordne. 2004. aastal, kui läksime ELi ja NATOsse, ei olnud me laua taga üksi nagu praegu.

Mutt: See suhtumine ei ole ainult imetlev. Meid vaadatakse natuke ka kui veidrikke, kuid mitte halvustavalt. Üks asi on euro ise, aga teisalt see, et nendes oludes suutsime nende vastikud kriteeriumid täita.

Masso: Ajakirja Economist aasta riigi tiitel Eestile kui oivikule oli selgelt kerge irooniaga antud. Läti kohta oli sealsamas jutus remark, et Valdis Dombrovskis tuleks järgmiseks Iirimaale saata. Meie olukord tõstab kogu piirkonda, sest Baltikumi vaadatakse ühtsena.

Mutt: Nüüd Eesti siiski eristub teistest Baltimaadest.

Lobjakas: See läheb kergesti tagasi. Kahe aasta pärast on seis endine.

Mutt: Välisuudised on viimasel ajal olnud mu meelest lausa igavad – muust enam ei räägitagi kui eurotsoonist.

Pajula: Eks ole ka põhjust. Kriis, mis oli Atlandi läänekaldal, vajub Vahemere põhjakaldale. Uue Lehmani risk on olemas, pluss tugev poliitiline taust. Vaadates kas või seda, mis Ateena tänavatel on toimunud – kokkuhoiuplaan, mida peale surutakse, näib neile äärmiselt ebarealistlik.

Lobjakas: Kui läheb läbi Merkeli plaan võlakriisis olevate riikide erasektori maksuvastutusest, siis annab see kõva hoobi optimismile, mis meil siin pead on tõstmas.

Kuivõrd see optimism siiski üldse olemas on?

Pajula: Meie peamised väliskaubanduspartnerid on päris toredasti olukorrast välja tulnud, mida 2009. aasta alguses arvata ei osanud – Soome, Rootsi ja Venemaa on sissevedu kasvatanud. Arvude mõttes on meil ekspordibuum. Euroopas ostab toodangut Aasia ja ka meie anname teatud jubinaid tootes oma osa. 1990ndatel tuli tõus tänu odavale kursile, nüüd toimus eksportivas sektoris, kus inimeste palku vähendati 20–30 protsenti, sisuliselt devalveerimine.

Lobjakas: Kui mull rikkus ära viimase tsükli otsa, siis kas ilma mullideta on see mudel lõputult laiendatav?

Pajula: Mull kuulub inimloomuse juurde, eks see inimene ole üks mulli ajav loom. (Naer.)

Mutt: Oluline on see, et kui tuleb kahekäiguline Euroopa, siis seoses euroga oleme õigel poolel.

Pajula: Absoluutselt! Üks Ameerika ajakirjanik sõnastas selle nii, et hüppame uppuvale laevale ja vaatame kohe päästepaadi järele. Aga parem olla Saksamaaga ühes laevas. Kaldale maha jäämisel ei ole ka olulist mõtet.

Masso: Näib, et eristus hakkab toimima pigem Põhja- ja Lõuna-Euroopa kui Ida- ja Lääne-Euroopa vahel.

Lobjakas: Praegu jah, aga arvestades sissetulekute erinevust, ei pruugi see pikemas perspektiivis nii jääda.

Hiinas peeti maailmanäitus, riigi SKT kasv ületas tänavu Jaapanist oma ning võib 2025. aastal ka USAst mööda purjetada. Kas meie teeme Pekingi-suhetega liiga vähe tööd?

Pajula: Oleme realistid – meil on kergem õppida saksa kui hiina keelt. Mitte et õppimises midagi halba oleks.

Mutt: Mina ei saa aru – kõik oleksid nagu mälu kaotanud. Miks seda Hiina kümneprotsendilist kasvu fetišeeritakse? Kas ollakse unustanud, millise tempoga arenes Nõukogude Venemaa 1920. aastatel? Kõik on suhteline – Hiina inimeste elatustase on vähemalt viis korda madalam kui Jaapanis, täpset statistikat ei tea keegi. Hiina mõistes keskklass või normaalne elu on ju see, et peldik pole tänava lõpus, vaid koridoris või korteris. Kui nad ütlevad, et on tõstnud 300 miljonit vaesusest välja – see on suhteline. Nagu Eesti ei hakka elama nii, nagu praegune Lääne-Euroopa, nii ei hakka hiinlane elama idaeurooplase kombel.

Lobjakas: Sellel, mida nimetatakse normaalseks eluks, on eri maades erinev tähendus. Mõnes paigas piisab, kui sul on auto, püss ja lõhkeainet.

Pajula: Hiinas kui moderniseeruvas ühiskonnas on kõrvuti Shanghai rikkus ja samas 600 kilomeetrit eemal valitseb hiliskeskaeg. Need inimesed, kes liiga ühemõtteliselt Hiinale panustavad, jätavad selle aspekti tihti kahe silma vahele.

Lobjakas: Hiina kasv on siiski kestnud juba 30 aastat. Mudeli jätkusuutlikkus on tegelikult huvitav küsimus. Eks teda selle pärast ka fetišeeritakse, et Hiina on kogu majanduskasvu ankur.

Mutt: Aga ankru peal ei saa inimene elada! Hiina tahab olla maailma tulevik, see on neisse programmeeritud 5000-aastase kultuuriga. Sekkumine huvitab neid paraku niivõrd, kuivõrd õnnestub krabada, mingid õigused ei huvita.

Lobjakas: Hiina mudelis on logisevaid asju palju. ELi-Hiina kohtumisel jäi meelde, kui nende peaminister päris vihaselt ütles, et igasugune kursimuutus toob kaasa sotsiaalse kollapsi.

Masso: Siin on ka üldisem mõju maailma poliitikale. Lääne inimõigusorganisatsioonid avaldavad firmadele survet, et need ei saaks maailmas mida iganes korda saata. Ent kui Hiinal on üha rohkem raha, mida levitada, siis tähendab see, et teatud küsimustes ollakse tunduvalt vähem eetilised.

Lobjakas: Küsimus on selles, kui tähtsad on meile meie väärtused.

Masso: Aga kui küsida, kuidas Eesti peaks ses osas käituma, siis näiteks Nobeli rahupreemia tseremoonial Eesti oli kui osa Euroopa Liidust. Ja mu meelest seda joont peaksimegi väikeriigina hoidma. Nobeli tseremoonia on tegelikult hea näide, kuidas EL kokku hoides ei pea tegema järeleandmisi oma põhimõtetes.

Teine suurriik on meil siinsamas kõrval. Suhetes Venemaaga on tänavu lisandunud rohkem pragmaatilisi noote.

Lobjakas: Võiksime küsida, kes on need mõjuagendid, kes viimasel ajal on seda poliitikat muutnud. (Naer.)

Masso: Mina ei saa päris täpselt aru, milles see suhete paranemine seisneb. Aga Venemaa ise on justkui püüdnud astuda samme, et ELiga paremini läbi saada. Et pole mõtet vägikaigast vedada.

Lobjakas: Venelased on hakanud ELi riike eristatumalt kohtlema.

Mutt: Poola on suur riik ja tähtis riik. Siin ongi näide vahetegemisest. Tahaksin väga näha seda hetke, ma kardan küll, et ma ei näe, kui Vene parlament võtab vastu mingi sellise vabandava otsuse, nagu võeti Katõni suhtes.

Lobjakas: Kas me oleme valmis ohverdama sada tippu lennukis? Ma kardan, et need asjad olid seotud.

Mutt: Aga Venemaa on ju varemgi Ida-Euroopa riikidelt samamoodi vabandust palunud. Kuid meie oleme erikaasus, meiega seda ei juhtu.

Masso: Ma arvan ka, et normaalsetest suhetest ei saa rääkida enne, kui lähenemine on muutunud.

Lobjakas: Mis on meie šansid üks ühele Venemaa kõrgema juhtkonnaga? Välistamata üldse kohalike omavalitsuste läbikäimist, Pihkva laevu, piiriületusi jms, peaksime ideaalses maailmas suhtlema läbi Brüsseli.

Pajula: Aga teisalt – kuhu see lõputu vabandusepalumine viib?

Mutt: See oleks lihtsalt hea tahte akt.

Lobjakas: Kas on mingi jõud, norm või mehhanism, mis peaks ütlema, et nad ei tohi end tunda imperiaalse Venemaa järeltulijatena? I maailmasõja järel lõid Venemaa nõrkusehetkel provintsid neist lahku. Me ei olegi seetõttu nende meelest nii väga erinevad, isegi Soomega on natuke teine lugu, Poolast rääkimata. Nad ei palu vabandust küüditamise ja muu sellise pärast, sest see oli nii-öelda siseasi.

Masso: Nad võiksid siiski selge distantsi võtta. Et seda tegi Nõukogude Liit.

Mutt: MRPd on küll tunnistatud, aga mitte hukka mõistetud.

Masso: Vladimir Putin kasutas Poola kontekstis sõna «moraalitus». Kuid inimõiguslane Ljudmilla Aleksejeva on märkinud, et ta tegi seda sunnitult, lääne surve all.

Venemaa samme on üha raskem hinnata ka lähenevate presidendivalimiste tõttu. Keegi ei suuda praegu täpselt sealseid nihelusi kindlaks thea.

Lobjakas: Selle kohta on üks võrdlus Tolkieni triloogia võimusõrmusega, mille Putin suutis oma sõrmest ära anda. Ja kui Dmitri Medvedev selle oma sõrmest ära annab, siis Huntingtoni kahekordse rahuliku võimuvahetuse testi järgi on Venemaa demokraatlik riik. Kerge irooniaga öeldes.

Masso: Aga kui see on Putin, kes võimu juurde naaseb?

Lobjakas: Reeglid ei sätesta sisu.

Mutt: Meie suhteid tuleks üldse vaadata rohkem äri seisukohalt. Kultuuriinimesed – teatrid ja dirigendid – käivad omavahel läbi. Inimeste tasandil erilist hõõrumist ei ole, embama ei hakka me vast kunagi. Aga majandus on tähtis.

Sotsiaalmeedia plahvatus, Wikileaks

Ajakiri Time nimetas suhtlusvõrgustiku Facebook asutaja Mark Zuckerbergi tänavu aasta inimeseks. Facebooki kaardil oleme meie ka ilusti olemas. Wikileaks on kahe suure lekkega olnud tänavu fookuses. Kas maailm on ka seeläbi avatumaks või vabamaks muutunud?

Lobjakas: Kui me Facebookiga liitusime, ei olnud tunnid veel alanud! (Naer.)

Mutt: Wikileaks on andnud ka kvaliteetmeediale võimaluse keelt peksta. Kuulujuttu, mida levitab Don Quijote või Robin Hood, võib kommenteerida ka New York Times. Vastasel korral oleks see halb toon.

Lobjakas: Pärast 11. septembrit pidasid ameeriklased aru, mis neil valesti läks. Varem eristatud info koondati ühte torusse ja kes iganes sinna toru otsa pääseb, saab sealt kätte, mida soovib. Välispoliitikaga tegeleva ajakirjanduse jaoks pole lekked midagi uut.

Küsimus on mastaabis. Kvantiteedist on saanud nüüd uus kvaliteet. Suured väljaanded nagu Spiegel toodi mängu, et kontrollida maailma avalikkusele suunatud esialgset efekti. Siiani on olnud tegevus mõistlik ja vastutustundlik. Facebook on hoopis teine teema kui Wikileaks, üks puudutab eraisiku, teine valitsuse privaatsust.

Masso: Facebookis on kõik kasutaja kontrolli all. Mu meelest on see lihtsalt üks tore sidepidamise vahend. Mulle tundub ka, et ma säästan seda kasutades aega, saades kasulikku teavet palju enamatest kanalitest, kui ma ise jõuaksin läbi töötada.

Kas me lähiaastatel näeme netivabaduste piiramist riikide poolt?

Lobjakas: Kuidas saaks demokraatlik riik seda teha?

Mutt: Kas küsija vihjab allikakaitseseadusele?

Masso: Võib ju küsida, mida Wikileaksi ajastul allikakaitse üldse tähendab.

Lobjakas: Meie riigi seaduste järgi lekitada saab, mis on hea näitaja.

Masso: Netiajastu toob teatud ebamugavusi küll. Enda meelest kirjutad viiele inimesele, aga kunagi ei tea publiku tegelikku suurust.

Mutt: Tuleb elada nii, et kõik, mis sa mõtled, on avalik.

Masso: Mulle meeldib, kui saan vaadata reaalajas konverentsi, aga kui räägin pisikesel seminaril, ei meeldi mulle mõte, et see pannakse netti üles.

Lobjakas: Meie järeltulijad hakkavad elama kahe persoonina, millest üks on avalik ja teine isiklik, nagu Bütsantsi õukondlased. Õukonnas ei ole saladusi, iga ukse juures on kõrv. Teatud mõttes on see seadusega kontrollitav, autoriõiguse kaudu näiteks. Aga kord juba välja läinud teave on väljas ja seda enam tagasi ei võta.

Mutt: Ehk peaksime siiski küsima, kus on avalik huvi, kus on Wikileaks õigustatud. Millal on paljastus kasulik, millal kahjulik?

Lobjakas: Meile tegi viimane vikileke karuteene – järgmisele küberterroristile antakse justkui õpetus, kuidas meid paremini maha võtta. Riigina peaksime küll pahased olema.

Mihkel Mutt kirjutas tänavu ühes kolumnis, et tema oma kirjanduslikke mustandeid küll näidata ei tahaks.

Lobjakas: See meenutab mulle Margaret Atwoodi ütlust, et inimesed, kes tahavad kohtuda kirjanikega, kelle teosed neile meeldivad, on nagu inimesed, kes tahavad kohtuda partidega, sest neile meeldib pardimaksapasteet.

Mutt: Kõik läheb järjest avalikumaks, järjest enam müügiks. Sa ei saa suhelda ühegi inimesega, sest tal võib olla taskus diktofon või piilukaamera, kõik võib olla lavastatud. Ühel päeval saab maailm otsa, uskuge mind, selles suunas töötatakse – mõtete lugemine tuleb ka. Siis muutub kõik mõttetuks.

Lobjakas: Siin on üks vastuolu majanduse põhitõega. Kui pakkumist on liiga palju, siis mingit müügiolukord enam ei ole. Inimesed kaotavad huvi.

Mutt: Miks kaotavad huvi? Ega see ei ole lai turg, kõik süstematiseerivad Eesti-sisest klatši.

Lobjakas: Keegi ei viitsi hakata kõike uurima, kui kõik on saadaval. Tähelepanu on piiratud. Ostjaid ei ole. Pole aega tarbida.

Mutt: Ma arvan siiski, et see Kroonika lahjendus, mis kogu ühiskonnas toimib, levib igas suunas ja sel on veel palju edasi minna.

Masso: Milleski ei saa enam kindel olla, et see jääb privaatseks. Tehnilised vahendid kõige registreerimiseks on olemas ja teoreetiline võimalus seda kõikidele näidata. Nagu Orwelli kõike jälgiv Suur Vend.

Lobjakas: Küsimus on kontrolli kadumises selle üle, kuidas oma persooni kujundada. See on aga valgustuslikult just see, mida me hindame – kujundada endast see, kes me tahame olla.

Masso: Kui löön oma nime Google’i otsingusse, siis ma ei leia oma suurimatest töödest-tegemistest mingit jälge, küll aga lehekülgede kaupa tähtsusetuid asju. Mingid antifašistid on oma blogis öelnud, et ma olen fašist, ja see tuleb kõige esimesena esile.

Mutt: Kuidas sel juhul elada? Tuleb sülitada sellele. Mina elan juba ammu nii, et mul on ükskõik, kas kõik teavad, mida ma vannitoas teen ja mida laulan. (Naer.)

Pajula: Me ei peaks Suure Venna pärast väga mures olema. Sellenimelises reaalsusseebis ei jälgi ju sind keegi, vaid mõte on selles, et nad ise lähevad kaamera ette püherdama.

Mutt: Kui Orwelli puhul kaasnevad repressioonid, siis see on lihtsalt räpane väikene kiimlev huvi. (Naer.)

Aga see pole vast ainult õukondades nii. Kodus-toas oli inimestel üks elu, teine elu on kiigeplatsil, kus pandi puhtamad riided selga ja püüti paremini laulda kui vannitoas.

Lobjakas: Kasvasin üles Mustamäel üheksandal korrusel, kus mu eraelu oli hoopis teisiti näha kui neil, kes elasid esimesel korrusel. Nüüd elame kõik esimesel korrusel.

Masso: Kogu aeg tuleb võimalikult hästi laulda, sest kunagi ei tea sa, kes sind kuulama juhtub.