Me saame teada

Panama paberid Foto: Andrus Peegel

Mis on ühist Tallinna ekslinnapeal Edgar Savisaarel, Islandi nüüdseks endisel peaministril Sigmundur Gunnlaugssonil, Argentina tippjalgpalluril Lionel Messil, Läti kultussöömakoha Lido omanikul Gunārs Ķirsonsil ning kümnetel tuhandetel teistel rohkem ja vähem tuntud inimestel üle maailma?

Õige: Panama paberid. Nende kõigi nimed jooksevad läbi Panama konsultatsioonifirmast Mossack Fonseca lekkinud failidest.

Ühtekokku lekkis Mossack Fonsecast 11,5 miljonit dokumenti, 2,6 terabaiti faile. Kogu andmebaas kõigi konsultatsioonifirma loodud offshore-firmade kohta: asutamisotsused, passikoopiad, kirjavahetus jms. Panama paberid on mastaapseim avalikustamine, mahult suurusjärgu võrra üle Swissleaksist, Luxleaksist, Wikileaksist ja teistest viimaste aastate kõmulistest leketest.

Praegu on ajakirjandus rappinud ainult kõige suurema suurusjärgu kalu: Messit, Gunnlaugssoni, Briti peaministrit David Cameroni, kuid varem või hiljem jõuab järjekord ka teiste, maailma mastaabis vähem tuntud nimedeni. Varem või hiljem saab ka Eesti avalikkus teada, kes on peale Savisaare need 79 investorit, kes Mossack Fonsecaga asju ajasid.

Selline klaperjaht võib tunduda vale. Offshore-firma asutamine ei ole ju iseenesest kuritegu. Mingil äriajamise etapil võib selline ettevõte osutuda vältimatuks ja kindlasti on Mossack Fonseca klientide seas ka selliseid, kes pole püüdnud ühel või teisel moel sohki teha.

Süddeutsche Zeitung, andmebaasi esimesena enda valdusse saanud ajaleht, aga kirjutas, et aasta kestnud uurimistöö andmebaasi kallal paljastas: lõviosa neist firmadest on loodud raha omaniku või selle liikumise või koguni mõlema varjamiseks. Ja see ei ole enam õige.

Kümned tuhanded on offshore-firmade kaudu makse «optimeerinud» ehk lihtlabaselt jätnud need lihtsalt maksmata. Ka see pole õige: maksuseadused kehtivad ka neile, mitte ainult meile teistele, kes pole tuhande dollariga kuskil lõunameresaartel riiulifirmat ostnud ja sellele teise tuhandega sitzpresident’i palganud, et enda isik firmaga seostatav poleks.

Mitte et me väga loota võiks, et saju- ja saabassaarte kaudu sobitegemiselt tabatud inimesed oma ühiskondlikud positsioonid loovutaks. Islandi peaminister astus tagasi, aga Eestis on kultuur kahjuks teine. Tõenäoliselt jätkavad teflonmehed ikka oma ameteis, ise veel vargsi uhkustki tundes, et nimi on ajalehes Cameroni nimega kõrvuti.

Sellegipoolest on Eesti ühiskonnal vaja neid nimesid teada. Kas või seepärast, et oleks selge: 21. sajandil ei ole võimalik enam enda isikuga ja oma rahaga peitust mängida.

Pole enam 1990. aastad, mil Kalle Mälberg sai rahulikult Sarki saarel registreeritud uhke nimega riiulifirmat kasutades Eesti Looduse ärastada. Sai loota sellele, et keegi mitte kunagi sellele tillukesele feodaalsele saarele jälgi ajama ei lähe.

Tänapäeval on kõik andmed arvutites, arvutid on võrgus ja võrk lekib. Kusjuures veel üsna labaselt: Panama paberid lekkisid üsna tõenäoliselt Mossack Fonseca enda lohakuse tõttu. Klientidele ligipääsuks tehtud veebiliides, meiliserver ja kogu andmebaas olid kõik ühes võrgus ning osaval häkkeril polnud sellele võrgule ligipääsemiseks rohkemat vaja, kui leida turvaauk veebiliideses.

Kui Wikileaksi järel öeldi, et maailm pole endine, siis nüüd võib öelda, et pärast Panama pabereid ei ole ärimaailm enam endine. Puhastustuli kestab nädalaid, isegi kuid, aga pärast seda saab õhk puhtamaks. Juba ainuüksi sellepärast, et peamine offshore-firmade müügiargument – mitte keegi ei saa mitte kunagi teada raha omaniku nime – on selle lekkega vääratud. Me saame teada.