Selle nädala algul rebis Sakala kultuuriajakirjanik Margus Haav end raamatutest ja torupillidest lahti ning kirjutas majandusuudise. Ei, ta pole kultuurist tüdinud. Ta on meil lihtsalt üks väheseid reportereid, kellel on vene keel suus. Viljandis läheb vene keelt vaja nii harva, et isegi paljud, kes seda koolis kümmekond aastat tuupisid, on selle unustanud, rääkimata inglise keelega üles kasvanud põlvkonnast.
Ent sedapuhku eesti ja inglise keelega hakkama ei saanud: intervjueerida oli tarvis Ida-Virumaalt Viljandisse töökohti uurima tulnud inimesi. Muidugi, aastakümneid Eesti pinnal elanuna peaksid nood suutma vabalt öelda «jäääär» ja «ulata õlu üle Ülo õe õla». Ometi ei saa enamik hakkama isegi elementaarse eestikeelse suhtlusega. Ja praegu polegi enam tähtis, kes on selles süüdi, kes ei ole lõiminud või kes ei ole lõimunud.
Fakt on, et nad elavad venekeelses keskkonnas ja on niinimetatud päris Eestist ära lõigatud, nagu poleks neil üldse keelt suus. Viljandisse kolinuna sedasi toime ei tule. Paraku on enamik Eesti maakondi maailmast samamoodi keeleliselt ära lõigatud nagu idavirulased Viljandimaast. Kui Tallinn, Tartu ja ehk ka Pärnu kõrvale jätta, võib siia elama asuv muukeelne inimene loota keeleõppel eeskätt vaid endale, sest eraõpetaja 24-eurone tunnihind käib isegi rikkamatest riikidest tulijatel tavaliselt üle jõu. Eesti keel pole kallis mitte ainult meile, vaid ka selle õppijaile.
Enamasti jäävadki välismaalased pidama suurematesse linnadesse. Aeg-ajalt toob elujõgi mõne neist aga ka siia ning tihti on neist saanud kogukonnas olulised tegijad. Kes peab hinnatud söögikohta, kes kirjutab ja kirjastab raamatuid, kes on kunagi pankroti äärel kõõlunud linnakeses elu taas käima löönud ning kes edendab Soomaa kolkas loodusharidust. Kõik nad on ära õppinud eesti keele, kuid pidanud selleks ise võimalused leidma ja saanud hakkama üksnes tänu suurele pealehakkamisele ja tahtejõule. Kas ka idavirulased tulevad omal käel toime, on juba iseküsimus.
Miks peab väärt inimesel Viljandimaale elama asumine üldse nii raske olema? Mõni õpib kohalikku keelt Skype’i vahendusel, teine lepib oma keelelisi võimeid usaldamata aastaid madalalt tasustatud lihttööga, endal hinnatud kraad taskus. Mida pikem on õppeaeg, seda väiksem on nende inimeste võimalus ühiskonda oma tegelikele võimetele vastavat panust anda. Eesti riigijuhid räägivad, et väljarändajate asemele tuleks Eestisse meelitada mujalt helgeid päid. Aga võib-olla peavad nad Eesti all silmas Tallinna?
Vähemalt praegu pakub Eesti riik uussisserändajatele tasuta keeleõpet Viljandile kõige lähemal Tartus ja sedagi vaid algtasemel. Kui me tahame, et inimesed liiguksid nii Euroopa Liidus kui ka Eestis tõepoolest vabalt ning siia tuleks säravaid ajusid ja tublisid töökäsi, on tarvis neile selleks võimalused luua. Nende tekitamine peaks olema osa riiklikust regionaalpoliitikast, aga nende nimel peaksid tegutsema ka omavalitsused, kellele tulevikus hakkavad laekuma maksud. Keel on see, mis meid ühendab ja lahutab. Sellest, et ühendab, saame õigupoolest aru alles siis, kui ta on meid kellestki lahutanud.