Rahvaste muinasjutud pole pelgalt igavuse peletamiseks, nende üks olulisi funktsioone on olnud tarkuse ja õpetussõnade talletamine, mida uutele põlvedele edasi anda. Indialastel on näiteks muinasjutt radžast, kes janunes kulla järele ning kes otsustas kinni püüda kuldse antiloobi.
Juhtkiri: riigikogulaste kuldne antiloop
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui antiloop lõi kapju kokku, pudenes tema jälgedesse kuldmünte. Radžal õnnestus lõpuks pettuse ja šantaaži abil hinnaline loom tabada ja antiloop andis talle nii palju kulda, et valitseja suri lõpuks oma ahnuse kätte ära, suutmata õigel ajal peatuda. Kuldmündid olid muutunud, aga väärtusetuteks savipotikildudeks. Samasuguseid motiive leiab ka teiste rahvaste folkloorist, kuid moraal on ikka sama: ei maksa ahneks minna.
Selle muinasjutu moraal meenub, kui ühiskonnas on kõne all jälle riigikogulaste tegevuskulude hüvitamine, mida seaduse järgi tehakse kuni 30 protsendi ulatuses lihtliikme palgast. Palju on räägitud nende hüvede kaotamisest ning räägitakse tänaseni. Näiteks on parlamendierakond EKRE lubanud rahva hulgas sageli pahameelt tekitavad riigikogulaste kuluhüvitised, mh autoliisingu hüvitamise kaotada. Kuid nagu selgub, on vähesed selle erakonna riigikogu fraktsiooni liikmed suutnud kuldsele antiloobile vastu panna.
Teatud mõttes on riigikogu liikmetele mõeldud hüvitised teatav väärtushinnangute lakmus ja mõõdupuu valijatele, kellest suurem osa oma elu jooksul nende inimestega, kellele nad on võimu delegeerinud, kokku ei puutu, pakkudes võrdlusvõimalusi. On parlamendiliikmeid, kes suhtuvad tegevuskulude kompenseerimisse vastutustundlikult. Kuid mõni on näiteks otsustanud avanenud võimalusi maksimaalses ulatuses ära kasutada, liisides endale või oma pereliikmetele luksusautosid ning kulutades Eesti piires reisimiseks mõeldud kuluhüvitised piltlikult öeldes tilgatumaks.
Mis puudutab luksusautosid ja luksusejanu, siis on meil selles vallas veel palju õppida Põhjamaadest, mille hulka me oleme ikka soovinud pürgida. Põhjamaalast ei tõmba luksuse poole, vaid pigem vastupidi. Luksuse ihalus seondub põhjamaalase jaoks nende kultuuriruumile võõra keskaegse ning idamaise meelelahutusega, kullast tualetipottidel saavad istuda vaid degenerandid.
Seega on kuluhüvitiste säilimine tulevikus pigem positiivne, pakkudes valijatele läbilõike mitte erakondade ideoloogiast ja programmidest, vaid inimestest, kellele nad on valimistel andnud volituse neid nägemusi Eestis ellu viia. Riigikogus on 101 liiget ja teatud mõttes on see läbilõige tervest Eesti rahvast, koondades väga erinevate elualade ning elukäiguga inimesi. Huvitav oleks ju edaspidigi vaadata, kuidas nad kuldse antiloobiga vastamisi jäädes ennast üleval peavad.