Mart Niineste: klähvib, ei pure – Hakka õige kriitikuks!

Mart Niineste kultuurimeedia konverentsil Sirp 75. Foto: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES/

Õpid seal koolis oma muusika-, teatri-, kirjandus- või tont teab mis teadust. Läksid seda õppima ilmselt nohiklikust huvist asja vastu, kuigi tehnokraatidest arvamusliidrid peavad sind, tulevast humanitaarharitlast, ilmselgelt sotsiaalseks probleemiks, maksumaksja raha raiskajaks, lisakoormuseks töötukassale, sest treipingi taha sind suunata enam ei saa. Sind huvitab kultuur süvitsi ning ilmselt tahad sa ühiskonnaliikmena anda panuse selle sisulisse arengusse. Tead mis – hakka õige kriitikuks, kirutab Mart Niineste Sirbis.

Sul kui süvitsi minejal on latt ilmselt kõrgemal kui tavapublikul või mõnd sündmust kajastama kupatatud reporteril, kelle huvi selle kultuurivaldkonna vastu ei pruugi kõige suurem olla. Jah, ta teeb ametioskuste pealt asja ära, kuid see pole see. Vähemalt väidavad niimoodi kultuuritegijad. Meie kriitikakunsti allakäik on üks nende lemmikteemasid ning sina, erialaselt haritud noor, saad selle peatada ja anda oma panuse, et sinu valdkonnas keskmine tase tõuseks.

Noore inimesena on sul kindlasti kõrged ideaalid, lisaks oled koolist saanud hulga teadmisi. Need on su koordinaatteljestiku x- ja y-telg. Kriitikuna paigutad sinna punktidena erialased kultuurisündmused. On oluline, et teed seda avalikus ruumis: Sirbis, Eesti Päevalehes, Müürilehes, Postimehes või rahvusringhäälingu kultuuriportaalis. Teadmised aitavad ideaale põhjendada, selgitavad huvilisele lugejale, miks on üks või teine asi just sellist hinnangut väärt ning kuhu see asetub valdkonna kohalikus ja rahvusvahelises kontekstis.

Su missioon on kahetine: viid oma arvamust avaldades head asjad laiema publikuni ja hoiatad neid halbade eest, kusjuures ka arvustamata jätmine on arvustamine. Pealekauba kõige karmim hinnang – pole analüüsimiseks ja lahtikirjutamiseks kuluvat aega väärt. Sunnid ka kultuuritegija oma teod läbi mõtlema ja nende teostamisel pingutama, sest kellelegi ei meeldi, kui talle avalikult vesi peale tõmmatakse. Ning usu mind, kultuuritegijad võtavad seda tõsiselt ka siis, kui sulle välja ei näita.

Peale huvi ja teadmiste nõuab kriitikuks olemine ka muid oskusi. Kõigepealt muidugi oskust ennast väljaannete kultuuritoimetajatele maha müüa, tõusta nende võimalike kaas­autorite nimekirjas esimese valiku sekka. Eks see on paras õnnemäng, kuid, mis parata – nii elu käib. Oletame, et õnnestus. Nüüd pead olema usaldusväärne ja kindel koostööpartner. See tähendab põhimõttelist valmisolekut minna telefonikõne peale objektile ja oskust kirjutada etteantud tähtajaks etteantud mahus sisukas tekst vastavalt väljaande profiilile, s.t kas süvahuviga lugejale või laiale ringile.

Arvustuse kirjutamise juures on tähtis leida oma võti, kirjutada isikupäraselt. Miks? Sest kriitikuna oled sa lugejale kauba- ja kvaliteedimärk. Inimene, kes on kultuurikülje endale lugemiseks ette keeranud, tahab ühtaegu mõnusasti ja kasulikult aega viita. Jah, me kõik oleme vähima ühisnimetaja tasandil meelelahutajad ja müüme oma tarbijale head tuju. Seega võid koolitöödeks vajaliku kirjandiformaadi rahulikult ära unustada, nagu ka pool erialastest võõrsõnadest. Esiteks on akadeemiline tekstiformaat igav ja teiseks pole see meie emakeel nii vaene midagi. Ja kui mõnes valdkonnas ongi, saad seda arendada. Veel üks võimalus missiooni täita ja panustada. Aga, jah, lepime kokku, et arvustus on katusžanr nagu pop või rock, mis omakorda jagunevad kümneteks alamžanrideks, millega eksperimenteerimine on lubatud seni, kuni see toob arvustusobjektist välja kõige olulisema. Kui sinus on natukenegi kirjanikusoont, siis kasuta seda.

Hästi, ideaalid ja teooria võivad olla. Kuid kas kriitikul peab olema valdkonnas ka praktilisi kogemusi, et mõista seda peensusteni? Kuna mina olen teinud nii suhteliselt menukaid bände kui ka korraldanud kontserte, siis minu meelest võiks küll. Kes on oma nahal tunda saanud, mida tähendab loomine või korraldamine, ja on loodetavasti enesekriitiline, oskab end arvustatava rolli panna ja hinnata arvustusobjekti kvaliteeti ka konteksti arvestaval tehtav-teostamatu skaalal. Usu, selle mõõtmega kirjutatud kriitilised arvustused laksavad eriti valusalt. Küsisin üks aasta Tartu „Indiefesti“ kava arvustades, et kus seal see indie veel on? Selle peale kutsuti mind osalema ühes festivali diskussioonis, mis algas sellega, et peakorraldajast moderaator valas oma pahameele minu peale välja. Mina olin aga rahul – kui põhjustad poleemika ja saad kellegi pahameele osaliseks, siis järelikult läks kriitika asja ette.

Nüüd jõuame kriitikutöö peamise varjukülje, inimsuheteni. Kõige hullem, mis emotsionaalses plaanis võib juhtuda, on see, et pärast kriitilist arvustust vaatab muidu sõbralik ja ajaga pooltuttavaks saanud kultuuritegija sinust seltskonnas läbi. Kõige tüütum aga on, kui lähed niisama kontserdile, kuid semud küsivad, kas teed tööd ning mida sa ühest või teisest esinejast arvad. Alustaja noorele egole võib see olla isegi meelitav, kuid seitsmendal aastal tahaks neile pahaaimamatutele sõbralikele küsimustele – kusagilt peab ju juttu alustama – lasta vastata seltsimees Mauseril … Kas mul polegi õigust olla reede õhtul lihtsalt inimene? Ja siis see pooltuttavate ajaga kogunev metsik hulk, kellega terele järgnev smalltalk on tihti paras surnud lehmast värske piima kättesaamine. Aga see võib olla lihtsalt minu kui introverdi probleem.

Vahel saab sotsiaalses plaanis nalja ka. Osutasin mõne aasta eest järjekindlalt paarile nüansile-puudujäägile Galvanic Elephantsi juures, tehes seda omas laadis värvikalt. Bändi solist jagas seda oma Facebookis, kogus laike, ent jätkas samas vaimus. Ometi avastasime end ühe peo ajal Von Krahli hoovis rääkimas Peterburi huviväärsustest. Seega soovitan kohe kõrva taha panna: inimesed võivad, erinevalt sellest, mida nad teevad, ise olla väga lahedad ja teil võib olla ootamatult mõndagi ühist. Muidugi varitseb oht, et inimest mõistes ja tema piire teades on tulistamine raskem, aga see aitab ka konteksti paremini mõista. Igatahes ei maksa olla ennast jube tõsiselt võttev kuivik, parem on annus eneseirooniat ja võime näidata end mõne kritiseerituga kokku puutudes päris inimesena.

Kui kuulumisvajadus ja muud sotsiaalsed näitajad välja jätta, on ülejäänud varjuküljed puhttehnilised. Mõnikord lihtsalt kiilub soon väheke kinni või ei leia õiget võtit, kuid toimetaja antud ruum tuleb selleks antud aja jooksul sisuka jutuga ära täita. Siis kirjutad, hambad ristis, valmis teksti, mis petab küll lugeja ära – oled ju ikkagi professionaalne sulesepp –, kuid millega ise üldse rahul ei ole. Lohuta end sellega, et ka su arvustatavatel on paremaid ja halvemaid päevi, ning õpi pärast saada-nupu vajutamist tehtust emotsionaalselt lahti laskma. Kusjuures, jällegi kogemusest võin öelda, et teinekord ei paista avaldatu toimetatud-küljendatud kujul enam nii rumal, nagu kirjutades. Tead ju ise, mis oludes selle kirjutasid ja et tegid kõik, mis võimalik, et oma lippu kõrgel hoida. Siin on ka oma reegel: mida intensiivsemalt objekt sind kas hea või halvana kõnetab, seda parem tuleb ka arvustus.

Kuid olulisem kui analüüsivõime, teadmiste pagas, kõrged ideaalid või kirjutamisanne on kriitiku puhul ausus. Ära valeta endale, siis ei valeta sa ka lugejale ega tegijale! Ka ei tohiks kriitik snoobiks minna ega mõnd asja endale liiga madalaks pidada. Maaslamajat lüüa pole küll ilus, kuid tema risti jalust saamiseks on ka muid meetodeid peale jalgpalliplatsilt tuttavate. Pealegi võtab võimalus sattuda kõrgendatud tähelepanu alla kultuuritegijalt karistamatuse tunde, et ta võib täie rahuga rahvast raha eest vaglarokaga sööta, nii nagu tegid seda üheksakümnendatel popmuusika­ärimehed päkapiku­diskoga.

Mis veel? Mingil hetkel, nii umbes viiendal aastal, hakatakse sind tasapisi pidama – eriti siis, kui sul on ka praktilisi kogemusi valdkonnas – eksperdiks, kutsutakse mõnda komisjoni midagi hindama, töös olevale eelhinnangut andma või küsitakse eraviisiliselt nõu, kuidas ühte või teist asja võiks teha. Seega  – hakka kriitikuks ja sind ootab põnev elu kultuurivaldkonnas. Pressiteateuudiste ja järelkajafotogaleriide ajastul on sind väga vaja suhtekorraldust tasakaalustama.