Kaarel Tarand

FOTO: Toomas Huik / Postimees

Kunagi saja aasta pärast hakatakse eurooplaste rahvakalendris 4. aprilli kutsuma pagulasharjapäevaks või päevaks, mil paguluse selgroog sai murtud. Esimesed laevatäied asjata kodust lahkunud Pakistani ja Afganistani noormehi said priiküüdi tagasi Aasiasse – kui muidugi Türgi end nii lubab nimetada, kirjutab kolumnist Kaarel Tarand Õpetajate Lehes.

Üritus toimus vaikselt ja rahulikult, ehkki inimõiguslaste parv toimingu ümber tegi teravat hakikisa ja iga tagastatava migrandi kohta oli sündmuspaikades vähemalt kaks lääne ajakirjanikku otsimas suurt kujundit ja oma tulevast pressiauhinda.

Hurraa-hüüdeid võib-olla pöördelise tähtsusega protsessi käivitumise puhul Euroopas ei kostnud. Higi ja vaevaga on tänasesse päeva jõutud ning ettevaatlikud europoliitikud ja -ametnikud ei taha lausuda midagi ennatlikku. Esimesed laevatäied olid ikkagi proovipartii ja mine tea, kui sujuvalt asi läheb, kui jõutakse n-ö seeriatootmiseni ehk masstagastuseni.

Valvekriitik ütleks siinkohal muidugi, et liiga vähe ja liiga hilja. Hüsteeriline äärmuspoliitik lisaks, et Euroopa tsivilisatsiooni see mikroliigutus enam päästa ei suuda. Jah, aeglaselt on me suur Euroopa laev pööranud, kaua on ta vaevelnud hingelistes kõhklustes, mida on ainult süvendanud kõrvalseisjatest moraalijutlustajad. Aga mitme olulise sammu koosmõjus kehtestab Euroopa end praegu senisest töisema ja tugevamana, suurendab kontinendi positsiooni globaalpoliitikas.

Esiteks, Euroopa on maailmale teada andnud, et teeb oma sõnad teoks ega ole enam piiritult ja süüdimatult külalislahke. Euroopa on öelnud, et ei nõustu kunagi rännurahvaste arusaamaga, et igal inimolendil maailmas on võõrandamatu õigus saabuda elama Euroopasse ja saada oma osa selle maailmanurga hüvedest.

Tagasisaatmine oli seni puuduv lüli inimkaubanduse tõkestamises, mille põhielemendi moodustavad NATO lipu all Egeuse merd patrullivad laevad. Paadipileti hinda tõstsid patrullid juba niikuinii, kui aga hakkab levima info paratamatust tagasisaatmisest, peaks see äri vähemasti Türgi-Kreeka piiril kokku kuivama.

Ja kui pole vahendajaid, pole ka pagulasi. Kindlasti üritab äri sisse töötada uue transiidikanali, kuid ega ühtki nii odavat ja turvalist teed kui senine võtta pole.

Kolmandaks, sõlmides tagastamislepingu Türgiga, näitas Euroopa, et lisaks aadetele ja väärtustele suudab efektiivselt tegutseda ka tehingupõhises maailmas. Tänaseni pole esitatud ühtki tõendit selle kohta, et see tehing oleks ühe poole võit ja tingimata teise kaotus. Miks ei võiks see osutuda vastastikku kasulikuks tehinguks, mis ainuüksi oma toimumise faktiga suurendab omavahelist läbikäimist, seega ka usaldust, ja avab omakorda uksi hanguma kippunud suhete ülessoojendamiseks?

Neljandaks lisab lootuselõkkesse hagu asjaolu, et ehkki nn Süüria rahuprotsess lonkab mõlemat jalga ning selle riigi tuleviku piirjooned on endiselt ähmased, on see siiski mitu sammu edasi, võrreldes aktiivseimate sõjapäevadega. Plahvatuste ja põgenike hulk on omavahel võrdelises seoses, seega, kui jääb viskamata pomm, jääb kuskil teele asumata pagulaspere.

Rändekriisi seisukohalt pole Euroopa jaoks oluline, kes saab rahuprotsessis enda kätte rohkem võimu ja territooriumi, kuni need pole päris fanaatilised terroristid. Konfliktiaastate jooksul on käsi veres pesnud ja inimsusevastaseid kuritegusid ette tulnud kõigil võitlevatel gruppidel, seal ei ole musti ja valgeid, kellest ühele oma jäägitut sümpaatiat ja raha kinkida. Ja pikemas perspektiivis teatakse igas Euroopa diplomaatilises peakorteris, et enne iseseisva Kurdistani sündi ja tunnustamist ei ole püsivat rahu piirkonnas ette näha.

Viiendaks, pärast seda, kui regioonis on enam kui kümnendi vältel üritatud probleeme lahendada USA juhitud sõjaliste operatsioonidega, paistab esmakordselt tunneli lõpus võimalus pakkuda Lähis-Idas vähema oma ja suurema võõra sekkumisega lahendusi. Ja see on ala, kus eurooplased on traditsiooniliselt tugevad.

Lühinägelik on Venemaa jõulist sekkumist Süürias pidada Venemaa võiduks ja Lääne kapitulatsiooniks. Konflikti järel abikätt sirutada on ikka hoopis lihtsam neil, kes pole kannatanu pihta otse tuld andnud. Venemaa endale oma agressiooniga uusi sõpru Lähis-Idas ei võitnud, täpselt samuti nagu ei võitnud USA. Puhtamate kätega Euroopa diplomaatial on seega suured šansid enese taaskehtestamiseks regioonis, kust koloniaalajastu lõpul häbiga ära tuldi. Kõik, mis on saadud sõjata, on odavalt ja hästi saadud. Ja teisest küljest on odav ka see, mis jääb saamata, kui sõda pole – näiteks pagulased.

Meie siin Põhjala ääremaal oleme omamoodi kummalises seisus, kui Süüria sõda ja pagulaskriis lähiajal lõppema peaksid. Oma rahvusvahelisi kohustusi pole me õieti täitma asunud ega ole saanud näidata ka kõiki oma halvemaid külgi, aga võime siiski karistuseta pääseda.

Kui mõni väike Omar Yussuf peakski isaga kunagi Laupa või Maidla põhikooli ukse taha jõudma, on sõda läbi ning kohalikud hirmunud ja ksenofoobid lõpuni maha rahunenud.