Ammu enne Gagarinit unistasid paljud visionäärid inimeste reisimisest kosmoseavarustes. Tänaseni jääb paljugi ulmeks, kuid sellest hoolimata on inimkond võtnud kindla sihi reisida aina kaugemale lõputus maailmaruumis.
Tellijale
Karl Reinkubjas: kosmoseunistus tuksub uue revolutsiooni ootuses
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üle 30 aasta oli NASA peamiseks tööhobuseks kosmosesüstik (Space Shuttle). Venelaste Sojuzi kapsel arendati välja varem, kuid on endiselt kasutusel. Süstiku mõju kosmoseavastustel on palju suurem. Sojuzi ainus eesmärk on olnud olla lihtsalt transpordivahend, süstiku pardal viidi läbi aga ka keerulisemaid teaduseksperimente ja lahendati keerulisi tehnoloogilisi probleeme. Ühe parima näitena saab tuua korra, kui astronaudid käisid vahetamas kosmoseteleskoobi Hubble peapeeglit.
Kosmosesüstik ehitati eesmärgiga teha kosmoselennud odavamaks. Idee oli ilus, kuid tolle aja tehniliste võimaluste juures ei olnud eesmärgi saavutamine võimalik. Reaalsus oli, et pärast igat lendu kulus kuni sada päeva iga komponendi detailseks kontrollimiseks ning vajadusel ka vahetuseks.
Lõppkokkuvõttes hinnatakse projekti lõplikku maksumust kallimaks, kui oleksid võimaldanud kõik teised tollel ajal võimalikud valikud. Võib vaid oletada, kuhu oleks inimkond praeguseks jõudnud, kui oleks jätkatud Apollo projekti aegsete Saturn V rakettidega. Kõiges halvas tuleb leida ka midagi head.
NASA juhtkond mõistis, et ei ole ratsionaalne panna iga kord ohtu seitsme meeskonnaliikme elu, selleks et viia orbiidile üks sidesatelliit. Nüüd ja edaspidi on kaupa ja inimesi vedavad sõidukid eraldi. Kõigest hoolimata ei saa kõrvale jätta süstiku panust Rahvusvahelise Kosmosejaama ehitamisel.