Järelümberasujad tähistavad laagrisse saabumise esimest aastapäeva Schwäbisch Hallis Lõuna-Saksamaal, 8. märts 1942. Foto: erakogu Järelümberasujad tähistavad laagrisse saabumise esimest aastapäeva Schwäbisch Hallis Lõuna-Saksamaal, 8. märts 1942.

FOTO: Erakogu

Praeguse põgenikekriisi taustal tasub meenutada Teist maailmasõda, kui miljonite Euroopa sõjapõgenike hulgas oli tuhandeid eestlasi. Suhteliselt hästi teatakse 1944. aasta nn suurest põgenemisest, kuid vähetuntud on fakt, et 1941. aasta talvel kommunistliku ikke alt Eestist järel­ümberasujatena Saksamaale pääsenud ligi kaheksast tuhandest Eesti elanikust kuulutati enamik Reich’i jõudmisel põgenikeks, kirjutab ajaloodoktor Olev Liivik  Õpetajate Lehes.

Õigupoolest oli Kolmas Reich kohelnud baltisakslasi ja muid ümberasustatud rahvuskaaslasi põgenikena juba alates 1939. aasta sügisest, ja seda hoolimata asjaolust, et natsionaalsotsialistlik propaganda kujutas esimesi ümberasujaid füüreri üleskutse «Heim ins Reich» kuulekate järgijatena, kes asutati vallutatud Poola aladele territooriumi germaniseerimise eesmärgiga. Saabunutele anti võrdlemisi kiiresti Saksa kodakondsus, aga mitte liikumisvabadust ja voli valida endale elukohta. Peale selle keelati ümberasunud sakslastel omandada kinnisvara. Kõigele lisaks hakati ümberasunud sakslasi alates 1939. aasta lõpust paigutama laagritesse, sest Reich’i ametkondadel jäi vajaka administratiivsest võimekusest leida ümberasujate aina suurenevale massile nende asustuspiirkonnas elu- ja töökohti.

Nimelt hakati pärast Eesti ja Läti baltisakslaste ümberasumise aktsioonide käivitamist tooma sakslasi ära ka NSV Liidu okupeeritud Poola aladelt ja mõne aja pärast ka Rumeeniast ja Leedust. Hilisematest tulijatest paremas seisus olid sügisel 1939. esimesena Poola saabunud Eesti baltisakslased, kellele suudeti üsna kiiresti muretseda eluasemed, mis olid varem kuulunud poolakatele ja juutidele, kes olid oma kodudest minema kihutatud.

Ümberasujate laagrisse paigutamist ei kasutatud siiski ainult väljapääsuna eluaseme puudumise korral. Laagrid hõlbustasid totalitaarsel riigil, nagu seda oli Saksamaa, viia läbi ümberasujate põhjalikku taustakontrolli. Tingimata püüti välja selgitada tulijate poliitiline usaldusväärsus ning hinnata «rassilist» väärtust, millest võis sõltuda ümberasujatulevane rakendamine Reich’is ja kodanikuõiguste andmine.

Põhjalikum kontroll

Eestit ja Lätist 1941. aastal järelümberasujatena Saksamaale saabunute kontrollimine pidi olema põhjalikum kui 1939.–1940. aasta ümberasunutel, sest hilisematesse tulijatesse suhtuti kahtlustavalt. Viimased ei olnud natsionaalsotsialistliku Saksamaa silmis usaldusväärsed rahvuskaaslased, sest nad ei olnud järgnenud 1939. aastal Hitleri «kojukutsele», kuid soovisid iga hinna eest kodumaalt lahkuda, kui NSV Liit 1940. aastal Baltikumi okupeeris. KuiReich’is oldi ühelt poolt hämmastunud, et Eestis ja Lätis elas endiselt tuhandeid baltisakslasi, siis teiselt poolt oletati, et 1940. aasta suvel käivitunud sovetiseerimine ohustab teiste hulgas ka baltisakslaste elu ja vara. Seega oli kasulikum toimetada nad Saksamaale, kui jätta kommunistide meelevalda. Nii jõuti Saksamaal üsna kiiresti otsusele, et Eestist ja Lätist tuleb korraldada teine baltisakslaste ümberasumise aktsioon – järelümberasumine, millega nõustus ka NSV Liit.

Sellegipoolest leiti Saksamaal, et järelümberasujaid tuleb nende sõnakuulmatuse pärast karistada. Need, kes olid mõjuva põhjuseta jäänud esimeselt ümberasumiselt kõrvale või ei olnud üldse kavatsenud ümber asuda, sest ei olnud saksa rahvusest, kuulutati põgenikeks ja neid ei tohtinud asustada vallutatud Poola aladele, vaid nn vanadele saksa aladele, Altreich’i. Hiljem on nii mõnigi järelümberasuja nimetanud seda «karistust» parimaks, mis nendega oleks juhtuda võinud. Erinevalt 1939. aasta usaldusväärsetest ümberasujatest pääsesid nad sellel kombel 1945. aasta talve surmateekonnast Poolast Saksamaale, kus hukkus tuhandeid sakslasi.

Kui 1941. aasta jaanuaris järelümberasumine Saksamaa ja NSV Liidu pikale veninud läbirääkimiste lõppemise järel viimaks algas, ei küsinud ilmselt keegi, kuhu neid Saksamaal viiakse, vaid oodati N Liidust väljapääsemist. Paljud ümberasujad olid ärevil ja murelikud veel isegi pärast ümberasujate dokumentide väljastamist N Liidu ja Saksamaa ümberasumiskomisjoni poolt ning hingasid kergendatult alles siis, kui selja taha oli jäänud N Liidu riigipiir.

Veebruarist aprillini 1941

Eestist pärit järelümberasujad jõudsid Saksamaale veebruarist aprillini 1941 kas laeva või rongiga. Laevaga toodi ümberasujad Gotenhafenisse (poola Gdyna) ja toimetati sadamast rongidega edasi laagritesse. Rongiga Saksamaale saabujad ületasid riigipiiri praeguse Leedu linna Taurage juures ja jätkasid sealt teise rongiga teekonda laagrisse. Teadaolevalt jagati Eesti ja Läti järelümberasujad 121 põgenikelaagri vahel, mis asusid praegustel Mecklenburg-Vorpommerni, Saksimaa, Thüringeni, Baieri, Baden-Württembergi ja Berliini liidumaal.

Puuduvad andmed, et Reich’i põgenikelaagrites oleks levitatud aktiivselt natsionaalsotsialistlikku propagandat. Samas on teada, et põgenike rahvusest sõltumata eeldasid mõne laagri juhid, et laagriasukad suhtleksid omavahel saksa keeles. Sugugi kõik ei olnud selleks suutelised. Mõnest laagrist on andmeid, et põgenikele õpetati saksa keelt. Wernecki laagriülem Schaefer kirjutas näiteks aruandes 1941. aasta suvel, et 8–10% järelümberasujatest ei osanud saksa keelt ning neile organiseeriti teiste järelümberasujate abiga keelekursusi. Koole laagrites teadaolevalt ei olnud, mõned ettevõtlikud lapsevanemad saatsid lapsed lähedal asuvatesse koolidesse, kuid üldjuhul laste koolitee laagris olemise ajaks katkes.

Tingimata tuleb rõhutada, et põgenikud ei soovinud oma elu laagriga kuigi pikalt siduda. Võrdlemisi kiiresti asuti otsima elu- ja töökohta. Õnnelikumas olukorras olid noored üksikud inimesed, nemad leidsid töö- ja elukoha kõige lihtsamini. Väikeste lastega perekonnad seevastu võisid laagrisse jääda isegi aastaks või kauemaks. Väga sageli lahkus pereisa laagrist enne ülejäänud perekonda. Haruldased ei olnud juhtumid, kui perekonnad said uuesti kokku alles aastate pärast, sest pereisa oli vahepeal läinud sõtta või saanud töökoha Saksamaa teises otsas.

Lõpetuseks tuleb lisada, et paljud eestlastest järelümberasujad olid Saksamaal põgenike staatuses koguni kaks korda: 1941. aastal ja pärast Teise maailmasõja lõppu, kui nad paigutati DP-laagritesse.

Põhjalikuma ettekande 1941. aasta järelümberasujatest Kolmanda Reich’i põgenikelaagris peab Olev Liivik 12. aprillil algusega kell 16.30 Eesti ajaloomuuseumis (Pikk t 17).

Järelümberasujad tähistavad laagrisse saabumise esimest aastapäeva Schwäbisch Hallis Lõuna-Saksamaal, 8. märts 1942. Foto: erakogu

Järelümberasujad tähistavad laagrisse saabumise esimest aastapäeva Schwäbisch Hallis Lõuna-Saksamaal, 8. märts 1942. Foto: erakogu

Endises piiskopilossis

Tollased põgenikelaagrid olid tunduvalt väiksemad nendest, mida oleme harjunud viimasel ajal nägema televisioonikaadritest Türgis, Jordaanias või mõnel pool Euroopas. Kõige suurem laager oli tollal Werneck, kuhu paigutati veidi üle 2000 põgeniku, kuid väiksemates, mis asusid enamalt jaolt Mecklenburgi piirkonna võõrastemajades, oli tavaliselt koos alla saja põgeniku.

Wernecki laager asus endises piiskopilossis Alam-Frankimaal, praegusel Baierimaal. Seal tegutses juba 19. sajandi keskpaigast vaimuhaigla. Keerulised ajad seisid haiglal ees rahvussotsialistide võimuletulekuga. 1940. a mõrvati vaimuhaiglas ümmarguselt 800 patsienti, ent põgenikelaagriks kohandamise järel oli seal veel vaimuhaigeid, keda järelümberasujad on meenutanud korduvalt. Territoorium oli ümbritsetud aia ja kraavidega, mida paljudel laagritel ei olnud. Peale selle ei lubatud põgenikel laagrist esialgu välja minna. Ilmselt ei olnud valve siiski tugev, sest hilisem Eesti omavalitsuse juht Hjalmar Mäe on meenutanud, et palus ühel tuttaval noormehel laagrist telegrammi välja toimetada. Too olevat roninud üle plangu ja täitnud ülesande edukalt.

Peagi olevat Wernecki laagris põgenike liikumisvabadus suurenenud. Laagriasukad, kellel laagris töökohustust ei olnud, võisid käia lähedal asuvas külas, kus nii mõnedki otsisid endale tööd. Tõenäoliselt muutus laagrielu lahedamaks pärast poliitilise ning rahvusliku-rassilise kontrolli teostamist, mida viisid põgenikelaagrites läbi Reich’i eriametkonnad. Millal, kuidas ja kes Wernecki laagris põgenikke kontrollisid, mälestusest paraku ei selgu. Muudest laagritest on teada juhtumitest, kui põgenike rahvuslikku kuuluvust kontrolliti küsitlemise ja dokumentide läbivaatamise teel, ent on andmeid, et «läbivaatus» võis olla naisterahvastele alandav, sest rassilist kuuluvust püüti välja selgitada ka välise vaatluse kaudu.

Kõigest hoolimata on enamik põgenike laagriperioodi mälestustest meeldivad. Kõige enam tunti rõõmu kultuurilisest ajaviitest. Wernecki laagris peeti sageli kontserte, sest põgenikelaagrisse oli paigutatud nii eestlastest kui ka lätlastest muusikuid.

Siiski oli neidki, kellele valmistas laagrielus miski meelehärmi. Toitu oli kas liiga vähe või oli selle maitse harjumatu. Elamistingimused olid laagrites üldjuhul väga kitsad. Ühes ruumis võis magada mitukümmend inimest kahe- või kolmekordsetel naridel. Perekonnad jäeti üldiselt kokku, aga Lõuna-Saksamaal Neresheimi kloostris paiknenud laagri kohta on väidetud, et vanemad ja lapsed lahutati.