Erik Terk

FOTO: Toomas Huik

Postimees.ee küsib täna Eesti helgematelt peadelt, mille poolest jäi neile meelde lõppev kümnend. Eesti Tuleviku-uuringute Instituudi direktori Erik Tergi sõnul oli tegu kümnendiga, kus kõik jäi justnagu pooleli ning õppetunnid saamata.

Nn nullindad maailmas. Huvitav, aga kuidagi paradoksaalne aastakümme.

Aastakümme, mis andis märku teatud olulistest nihetest ja probleemidest, võib-olla ka muutunud arusaamadest, aga ei lahendanud kokkuvõttes suurt midagi.

Ei maailmakorralduses tervikuna (huvide kooskõlastamine ja probleemide lahendamise globaalsed mehhanismid, seda muutunud jõudude vahekorra juures), ei elamise kohandamisel ökoloogilisemaks.

Aastakümme, mis meid mitmel korral justnagu ehmatas, näiteks terrorismihüsteeria aastakümne algul või globaalne majanduskriis aastakümne lõpul, aga siiski ei vapustanud sedavõrd, et oleks sundinud tegema väga põhimõttelisi muutusi.

Kõik jäi justnagu õhku, pooleli.

Nn nullindad Eestis. Aeg kuhu mahtus üliolulisi sündmusi, näiteks liitumine ELiga, aga samas ka aastakümme, kus hakkasime riigi tasandil loominguliste ja strateegiliste lahenduste asemel tegelema üha rohkem kopeerimise, olupoliitika, väljakujunenud ideoloogiliste stampide korrutamise ja lihtsalt enesekiitusega.

Aastakümme, mille jooksul me saime mitu õppetundi.

Näiteks selle kohta, et probleeme pole võimalik lahendada nende ignoreerimisega, neist enesekeskse möödavaatamisega (nn pronksöö), ja selle kohta, et igasugune kõrge majanduskasv pole veel hea majanduskasv (kriisieelne buum). Ja mille õppetundidest me, vähemalt senini, eriti järeldusi teha ei taha.

«Head ja halvad ajad». Nullist nullini ulatuvat head aastakümmet ei oskagi nagu nimetada. Kui, siis periood 1987-1997. Aeg, mille kohta saab öelda, et eestlased suutsid muutuda ja muuta.

Muud suhteliselt head ajad - Esimese maailmasõja eelne periood koos eestlaste muutumisega maarahvast ka tõsiseltvõetavaks linnarahvaks ja eesti modernse kultuuri tekkega või kahekümnendate aastate teine pool, kui Eesti Vabariik sai oma majandusele ja elukorraldusele jalad alla –, kipuvad olema lühemad.

Võib-olla ongi kümmet head aastat korraga liiga palju tahta.

Midagi positiivset oma valdkonnast lõppeval aastakümnel: Eesti Arengufondi kui «strateegilise mõtlemise pesa» käivitumine.

Ootused maailma osas: et tekiks midagi, mida võiks nimetada uueks arengukonsensuseks, mida jagaksid kõik võtmeriigid või vähemalt nende selge enamus. Et ÜRO reform saaks kännu tagant lahti.

Eestis: et meie ambitsioonikus ei manduks ärplemiseks ega pettumuseks. Et suudaksime riigi ja rahvana teha asju, mida teised pole sellistena veel teinud.

Puudutagu see siis kas tervishoidu, haridussüsteemi, uusi majandustegevuse valdkondi või midagi muud. Et õpiksime uuesti mõtlema ja tegutsema strateegiliselt.