/nginx/o/2016/04/07/5239379t1h73f0.jpg)
Nõukogude Liit on üks ajaloo kõige kauem püsinud politseiriike. Alates Stalini suurest terrorist kuni vähem vägivaldse, kuid karmi Hrutštšovi ja Brežnevi autoritaarse režiimini elas Nõukogude politseiriik läbi palju muutusi. Sellest ajaloost ilmnevad seitse harjumust, mida kommunistlikud valitsejad kasutasid oma võimu hoidmiseks, kirjutab Warwicki ülikooli professor ja Nõukogude Liidu salapolitseist raamatu kirjutanud Mark Harrison veebiväljaandes The Conversation.
Diktaatorit vihatakse ja kardetakse tema põhjustatud kannatuste tõttu. Mida rohkem teda kardetakse, seda rohkem varjavad vaenlased oma viha. Politoloog Ronald Wintrobe on nimetanud seda diktaatori dilemmaks: valitseja kardab oma vaenlasi, kuid nende tuvastamine on keeruline.
Leninist Andropovini nägid Nõukogude liidrid peidus olevaid vaenlasi kõige suurema ohuna. Stalin nimetas neid «huntideks lambanahas»: ta märkis, et nende parimaks kattevarjuks on võimuparteiga ühinemine. Võimas salapolitsei paljude agentidega oli loogiline viis sellise peidetud ohuga võitlemiseks.
Kui vastased varjavad oma vaenulikkust, siis kuidas on võimalik salapolitseil neid üles leida? Võib alustada sellest, mida keegi ei saa varjata: enda ja oma pere ajalugu.
Salapolitsei võib reastada grupid, mis kõige tõenäolisemalt võivad vaenulikuks muutuda. Nõukogude Liidus jagunesid need mitmesse kategooriasse – varasema kõrgklassi järeltulijad, enne revolutsiooni hariduse saanud, endised kriitikud, usklikud, välismaalased ja need, kelle sugulased elavad välismaal. Muidugi võis nende gruppide hulka kuuluda ka toetajaid, kuid Stalinit see ei huvitanud:
«Kuna vaenlast pole kerge ära tunda, siis on võimalik edu saavutada ka juhul, kui vaid viis protsenti hukatutest on tõelised vaenlased.»
Suure terrori ajal käskis Stalin tappa sadu tuhandeid inimesi, et kõrvaldada väikest hulka vaenlasi. Tõendeid polnud vaja koguda:
«Kogenud vandenõulased ei jäta maha jälgi oma tööst.»
Pärast Stalini surma ei tapetud ega vangistatud massiliselt tavalisi kahtlusaluseid, kuid nad jäid jälgimise alla.
/nginx/o/2016/04/07/5239241t1h7fb7.jpg)
Tavalistest kahtlusalustest tekitasid rohkem muret noored. Seltskondlikud, kergesti erutuvad ja uudsust otsivad, nad on loomulikud mässajad. Ülevaade 1972. aastal kinni võetud Kaunase rahutustes osalejatest näitab just seda: peaaegu kõik olid noored, tudengid, valdavalt mehed ja paljud neid olid parteiliikmed.
Sõjajärgses Nõukogude Liidus võtsid vanemad mõnikord riski, et õpetada lastele, kuidas varjata koolis või tööl teistsugust moraalset või kultuurilist teisitimõtlemist. Kriisiolukorras võis aga mask langeda ja paljastada peidetud teisitimõtleja. Nõukogude Liidus oli noorte käitumise jälgimine oluline prioriteet.
George Orwell arvas, et «iga nali on väike revolutsioon». Radari all jagatud riigivastased naljad loovad mitteametliku kogukonna. Seetõttu kuulas KGB ka anekdootide rääkijaid ja nende jaoks polnud miski naljakas. Stalini ajal võidi panna anekdootide rääkijaid vangi riigivastasusele õhutamise eest. Hilisemal ajal võidi neid lihtsalt hoiatada, mis võib kõlada küll süütuna, kuid oli hirmutavalt efektiivne.
Revolutsioon tuleb alati üllatusena. «Sädemest puhkeb tulekahju» oli esimese vene marksistide põrandaaluse ajalehe Säde moto. Hirm sädemete ees hoiab aga salapolitseid öösiti ärkvel.
Miks puhkeb mäss järsku? Diktaatori ees peidavad inimesed oma tegelikku lojaalsust. Diktaator pole aga ainus, kes ei tea, mida teised inimesed tegelikult mõtlevad. Inimesed ise ka ei tea.
/nginx/o/2016/04/07/5239333t1h91bc.jpg)
Ökonomist Timur Kurani sõnul on paljude inimeste lojaalsus despoodi suhtes ebasiiras, sest usutakse, et teised on pühendunud toetajad. Selliste inimeste jaoks avab silmad esimene mässu säde. Järsku mõistavad nad, et pole üksi. Seetõttu koosneb kommunismi ajalugu massiülestõusudest, nagu näiteks 1972. aasta Kaunase mäss, mis tuli võimudele üllatusena.
Õigetes tingimustes võib sädemest saada tohutul kiirusel laienev metsatulekahju, kuid see ei jõua niikaugele kohe. See võtab aega. Pidev valmisolek ja tormiline vastus annavad salapolitseile aega tulekahju kontrolli alla saamiseks.
Keegi ei tea, millal või kuhu säde maandub. Mõned kohad on aga ohtlikumad kui teised: näiteks ülikoolid ja kõrgtehnoloogilised tehased, kus noored haritud inimesed kogunevad. Sellistesse kohtadesse paigutas KGB oma nuhke. Salapolitsei jälgis ka igasuguseid suuri kogenemisi ja avalikke kogunemise kohti nagu Punane väljak, kus ükski mitteametlik demonstratsioon ei kestnud üle viie minuti.
Varem või hiljem salapolitsei libastub ja rahutused puhkevad. Sellises olukorraks on prioriteediks kord taastada võimalikult kiiresti ja vahendeid valimata. Avalik kord on ülimalt tähtis, sest see on stabiilse diktatuuri allikaks. Valitseja jaoks on olulisem see, milline ühiskond välja näeb, mitte kuidas asjad tegelikult on.
«Inimesed ja partei on üks.» Miks korrutasid kõik kommunistlikud valitsejad seda ja nõudsid rahvalt selle täitmist? Et kõik teisitimõtlejad arvaksid, et on ainsad, kes tunnevad tahtmist mässata. Ohtlik on mässata, kui kahtlustad, et oled üksi.
Väljanägemise hoidmine õnnestus kümnendeid ja seetõttu peeti kommunistliku režiimi lagunemist mõeldamatuks. Siis kui korda ei suudeta hoida, kukub see kokku järsult ning tuleb kõigile üllatusena.