Lugejate kirjad: memoriaalidest, hariduselu minevikust ja tänapäevast, kirikutest ja usuleigusest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Memoriaalidest
On asutud ette valmistama kommunismiohvrite memoriaali rajamist Tallinnasse Maarjamäele (vt PM 24.03). See on hea algatus, jääb üle soovida vaid jaksu tegijatele.
Ei ole avalikus sõnas juba ammu aga märganud, et juttu tehtaks Eestimaa südames, Pilistveres asuvast mälestusmärgist. See on omanäoline memoriaal, mis pühendatud kommunistliku genotsiidi ohvritele, ning seisab see juba kolmkümmend aastat.
Mitmemeetrise metallristi ja inimesest kõrgemate kivide, mis sümboliseerivad Eesti maakondi, kõrval on seal üsna tavatu kivikangur. Alates 1988. aastast on inimesed Eesti eri paigust toonud sinna oma kodukohtadest tuhandeid kive. Oma murekive. Ning loodetavasti tuuakse veelgi. Suuremaid ja väiksemaid, paljudel kadunu nimi peale kirjutatud. Tihti on nende matmispaik teadmata või ligipääsmatu.
Pole kuulnud, et mujal midagi sarnast oleks. Kui rajatakse uus mälestuspaik, siis ärgem unustagem ka olemasolevat, hästikorraldatud ja üsna kodumaa südames olevat.
Avo Õunapuu Tallinnast
Hariduselust täna ja minevikus
Maakoolid peaksid jääma, kus vähegi võimalik. Üldharidusele lisaks on seal individuaalne lähenemine õpilasele, sest igaleühele on seal võimalik rohkem tähelepanu pöörata. Igaüks on ju omaette isiksus ning sellega on tarvis arvestada.
Linnas olid vanasti elukohajärgsed koolid, klassides kuni 20 õpilast. Õpilaste koolitee oli tänu sellele lihtne, mugav ja ohutu koolitee, eriti väiksemate jaoks. Vanematel aga polnud tarvis lapsi kooli ja tagasi sõidutada, lapsed ei ummistanud ka ühistransporti.
Tänapäeval valitseb aga segadus. Valikkoolid, eliitkoolid ning mingite tabelite järgi teisejärgulised lollide koolid. Süsteem on ebaõiglane, tekitab selle osalistes stressi ja pahameelt. Kevadel koolikatsed ja pärast on sügisel tarvis hakata kuskil teises linna otsas koolis käima. See, et vaadatakse, millises koolis sa käinud oled, võib saada takistuseks edasises elus: sinu väärtuse paneb mõnigi kord paika see, millises koolis sa käinud oled. Eespool kirjeldatud süsteem tuleb kindlasti kriitilise pilguga üle vaadata.
Mammutkoolid on suured, klassides sageli 30 või rohkem õpilast. Õpetajad annavad teadmisi rutiinselt, teisiti pole võimalik. Õpilaste omavahelised suhted on sageli vägivaldsed, stressis õpetajad vaatavad meelsamini koolikiusust mööda. Siit saavad alguse uued eksimused ja kõrvalekalded.
Noortele puudele pannakse toed, et need sirgeks kasvaksid, muidu kasvavad viltu ja jäävad kängu. Suurt puud ei anna enam painutada, ta murdub, kui seda üritatakse. Sama on ka inimestega.
Milvi Kool Tartumaalt
Kirikud müügiks?
Riigi leigus usulistesse probleemidesse võtab murettekitava iseloomu. Kui varem müüdi pühakodades loomi ja linde, siis nüüd müüakse Eesti Vabariigis kirikuid endid. Müügis on Narva Aleksandri peakirik, millele otsitakse ostjat. Tuleb lõpetada pühakodadega kauplemine – see on moraalsuse põhi.
Einar Püü Harjumaalt