Panama dokumendileke osutab pigem sellele, millele on osutanud juba kõik varasemad analoogsed infolekked viimastel kümnenditel: offshore-süsteemid, eelkõige oma salastatuse ja läbipaistmatusega, ahvatlevad kurjategijaid ning korruptante antud võimalusi kasutama ning seetõttu vajab kogu süsteem ise põhjalikku reformi. See ongi kogu loo moraal. Offshore-piirkondade järelevalve alla võtmisest või koguni süsteemi likvideerimisest on räägitud euroliidu tasandil kaua, kuid nagu eurobürokraatia puhul sageli kombeks, on see tühjaks jutuks ka jäänud.
Nüüdne Panama skandaal oleks ju suurepärane stiimul lõpuks jutult tegudeni jõudmiseks. Panama dokumentidest on selgunud, et offshore-rägastikke on finantsoperatsioonide sooritamiseks kasutanud näiteks nii 1983. aastal Londonis nn Brink’s-Mati suurröövi toime pannud kriminaalide seltskond kui ka üks kurikuulus Ameerika pedofiil. Samasse on haihtunud ka Lõuna-Aafrika kaevandusfirma raha, mis mõeldud hukkunud kaevurite perekondade toetuseks. Seda loendit võiks jätkata.
Mossack Fonsecast saadud dokumente tuleks eelkõige käsitleda kui väärtuslikku materjali majanduskuritegevuse ning rahapesu vastu võitlevatele agentuuridele Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Erilist rõhku tuleks seejuures panna ebaausate riigiametnike ja riigiettevõtete juhtide paljastamisele.