Andrey Makarychev

FOTO: Erakogu

Tartu Ülikooli juures asuva Euroopa Liidu ja Vene uuringute keskuse külalisprofessor politoloog Andrei Makarõtšev kirjutab maailma vapustanud Panama skandaalist.

Skandaalsed paljastused, mis on seotud konfidentsiaalse info lekkega eri maade kõrge ametipositsiooniga või lihtsalt kuulsate isikute finantside ülekannetega, kinnitavad järjekordselt, et globaliseerunud maailmal on oma varjukülg. Globaliseerumisprotsess ei seisne mitte ainult tehnoloogia ja kommunikatsiooni arengus, vaid ka globaalse korruptsiooni arengus, mis lööb valusalt nii demokraatlikke kui ka autoritaarseid režiime.

Mõnes mõttes võib öelda, et varimajandus hägustab demokraatia ja autokraatia väärtuslikke erinevusi, andes halvemal juhul eelistuse isegi viimasele. Selle kohta ütles mõni aasta tagasi näiteks üks kõrge FIFA ametnik, et jalgpalli maailmameistrivõistluste korraldamisel on ebademokraatlike režiimidega lihtsam asju ajada kui demokraatlikega. Ametnik ise oli ju eurooplane ning ka viimasel ajal mitmesse skandaali mässitud FIFA peakorter asub Vana Maailma südames, Šveitsis.

Iseenesest illustreerib see suurepäraselt, et piir seadusliku ning ebaseadusliku vahel on juba ammu muutunud tinglikuks ja sõltub kontekstist. Korruptiivsed võrgustikud suudavad end aktiivselt ja efektiivselt legitimeerida, luues halle vähese regulatsiooniga tsoone, milles seaduste rikkumise ja reeglite järgimise erinevus hägustub järk-järgult. Selle tulemusel muutub riigi kui sellise institutsioon hapraks ja haavatavaks ning seda eelkõige infosfääris, kus enese kaitsmine tähelepanu eest – olgu selleks siis traditsiooniline massimeedia või valitsusvälised organisatsioonid ja võrgustikud, nagu Wikileaks – läheb valitsevale eliidile keerulisemaks.