:format(webp)/nginx/o/2015/11/19/4714465t1h8e7c.jpg)
Erakondade Rahastamise Järelevalvekomisjon peab oma esimest minijuubelit. Viie aastaga, mis ERJK moodustamisest aprillis möödub, on progress olnud tähelepanuväärne ja terve parteide rahastamise valdkond palju tsiviliseeritum, kirjutab arvamusportaali kolumnist Anu Toots.
Lugedes üle oma neli aastat vana kirjatükki erakondade rahastamisest, mis oli ajendatud nn Silvergate’ist, pidin tõdema, et lugu on suures jaos aegunud ning mitmed toonased teemad päevakorrast maas. Meenutuseks olgu öeldud, et Silvergate’i nime sai 2012. aasta mais puhkenud poliitskandaal, milles toonane reformierakondlane Silver Meikar teatas, et erakonna liikmed annetasid variisikutena parteile anonüümsete toetajate raha. Sellele järgnes pea üldrahavalik arutelu parteide rahastamise põhimõtete ja viiside üle. Tulid tänavaprotestid, Jääkelder ja Rahvakogu 506 ettepanekut erakondade rahastamise sätte kohta erakonnaseadusse. Mõnedki neist hääletas riigikogu 2014. aasta aprillis seadusse sisse.
2016. aastal tuli kevad teisiti. ERJK jõudis üle pikema aja taas uudistesse, kui Keskerakond nimetas oma esindajaks komisjoni kriminaalkorras karistatud partei peasekretäri Priit Toobali. Algas Toobalgate, mille esimeseks konkreetseks järelmiks sai viie parlamendifraktsiooni algatatud eelnõu erakonnaseaduse muutmiseks. Kava kohaselt peaks see välistama kriminaalkorras karistatute ja ametikoha keelu all olevate isikute kuulumise parteide rahaasju kontrollivasse komisjoni.
Avalikkuse reaktsioonid Keskerakonna jultunud käitumisele on jäänud siiani tagasihoidlikuks. Kas on rahvas juba leppinud sellega, et end riigi õigussüsteemist lahtisidunud erakond teeb mis tahab, või on täna ajastu teine kui Silvergate’i päevil?
Lootes, et esimene pole tõsi, keskendun teisele võimalusele. Silvergate iseenesest ei viinud ühegi väga selge lahenduseni – minister Michal taandus mõneks ajaks tipp-poliitikast, Silver Meikar visati Reformierakonnast välja; süüdimõistvat kohtuotsust ei saanud keegi. Ometi tõstis Silvergate’i esiplaanile mitmed demokraatia aluspõhimõtted nagu läbipaistvus, võimude lahusus ja tasakaal, deliberatiivsus. Just nendest väärtustest lähtudes parandati aastail 2013-14 erakonnaseadust.
Nüüd, Toobalgate’i ajal, on fookuses ühe kontrollorgani – ERJK, autoriteet ja tõsiseltvõetavus. Pidades ERJKd vaieldamatuks edusammuks demokraatia kindlustamisel, näen ma samas ka tendentsi regulatiivse riigi ülemäärasele tähtsustamisele. Regulatiivne riik seab haldusliku (ja majandusliku) efektiivsuse alati esikohale, mis praktikas tähendab nii taotlust iga väiksemgi detail täpselt ära reguleerida kui ka seda, et põhimõtteliste ja seetõttu pikki vaidlusi põhjustavate küsimuste laualepanekut välditakse. Seega on demokraatia ja regulatiivne riik mõnes mõttes vastandid – demokraatia eeldab deliberatiivsust, laiapõhjalist arutelu, mida tõhususe ja bürokraatliku eksaktsusega on raske sobitada.
Eesti erakondade rahastamise problemaatika kallutatus regulatiivsuse suunas on soodustanud seda, et peamiselt tegeldakse n-ö peenhäälestamisega – lihvitakse aruannete vorme ja aruandluskeskkondi; vaieldakse ERJK haldusvõimekuse ja pädevuspiiride üle. Järelevalvega tegelevate ametkondade kasv on regulatiivse riigi kindel tunnus. Suurtele ja vanadele erakondadele regulatiivne lähenemine sobib, sest nende võimekus erakonnaseadusest tuleneva bürokraatiaga hakkama saada on parem kui uutel või väikestel parlamendivälistel erakondadel.
Paralleelselt regulatiivse lähenemise tähtsustumisega on poliitilisest päevakorrast kadunud mitmed suured teemad, mille Silvergate tõstatas, ent lahendada ei suutnud.
Esiteks, äriühingute annetused, mis 2003. aastal Res Publica initsiatiivil keelustati ja mille taastamist omaaegne justiitsminister Michal Silvergate’i järel pooldas. Just äriühingute annetuste keelustamisega tõusis maksumaksja rahaline panus erakondade rahastamisse 1,3 miljonilt 2003. aastal tänase 5,4 miljoni tasemele. Parteidele laekunud kahe miljoni eraannetuste puhul mõtisklevad kodanikud isekeskis jätkuvalt selle üle, kas jõukas ärimees toetab parteisid kodanikuna või suurettevõtjana? Läbipaistvuse suurendamisele aitaks tublisti kaasa avaliku lobistide registri sisseviimine, mis paraku kuidagi reaalsuseks saada ei taha.
Teiseks, valimiskampaaniaks tehtavate kulude kontrolli alla saamine. Erakondade tulu- ja kuluaruanded näitavad selgelt, et valimisaastal suureneb käive oluliselt. Mitmed välis- ja kodumaised analüüsid on kinnitanud sedagi, et kallim kampaania annab suurema tõenäosusega rohkem poliitikukohti. Seega ei tohiks parteide rahastamise küsimuses rahulduda sellega, et kõik aruanded on tehniliselt korrektselt esitatud. Demokraatia ei ole ainult küsimus aususest ja korrektsusest, vaid ka võrdsetest võimalustest.
Kui erakonnaseaduse muutmise käigus valimiskampaania kuludele piirangute kehtestamist arutati, toodi nende kehtestamata jätmise põhjuseks see, et valimiskampaania ja reklaami määratlemine on võimatu ülesanne. Ometigi on mitmed teised riigid (nt Leedu ja USA) selle ülesandega toime tulnud. Eestis ei anna erakonnad eraldi aru oma valimiskampaaniaks kogutud annetuste ega kulude põhjal, seetõttu me tegelikult ei tea, palju kampaaniad ühele või teisele erakonnale maksma lähevad.
Harvardi ülikoolis P. Norrise juhtimisel tehtud uuring näitab, et just kampaaniate rahastamine on tänapäeval valimisprotsessi suurim probleem nii globaalselt kui ka küpsetes demokraatiates. Võrdne juurdepääs rahastusele, aruandluse läbipaistvus, rikaste võimalus valimised ära osta ja riikliku ressursi kasutamine oma kampaaniaks on need aspektid, kus mitmed riigid ei suuda täita vabade ja võrdsete valimiste kriteeriume.
USA paikneb kampaania rahastamise vooruslikkuse pingereas alles 47. kohal, vaatamata selle, et asjakohaste regulatsioonidega tehti seal algust juba 1907. aastal. Regulatsioone on korduvalt lihvitud ja täiendatud, praegu on osariikides menetlemisel 787 uut eelnõu kampaaniate rahastamise kohta. See näitab, et õigusnormid üksi ei suuda tagada õiglasi valimisi, kui erakonnad ja kandidaadid neid ignoreerivad.
Kui Eestis viis aastat tagasi erakondade rahastamise järelevalve süsteemi loodi, seisis ees dilemma - kas seada põhieesmärgiks kõigile erakondadele võimalikult õiglane positsioon valimisrallis või läbipaistev ja seaduslik parteide rahastamine? Valik langes viimase kasuks. Oma roll selles oli ilmselt ka Euroopa Nõukogu juures tegutseval rühmitusel GRECO (Group of States against Corruption) , mis (nagu nimigi ütleb) pühendub korruptsioonivastasele võitlusele tervikuna. See, kui vabad, võrdsed ja demokraatlikud on valimised Eestis, pole GRECO mure. See küsimus tuleb lahendada meil endil.
ERJK on teinud selleks suurepärase eeltöö, nüüd on tööjärg kodanikuühenduste ja demokraatlikke väärtusi oluliseks pidavate poliitikute käes.
Anu Toots töötab professorina Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis. Tema uurimisvaldkonnaks on heaolu- ja hariduspoliitikad ning valitsemise transformatsioon. Ta on ka Eesti inimarengu aruannete ja Berlesmanni jätkusuutliku valitsemise aastaaruannete («Sustainable Governance Indicators») püsiautor.