Argo Ideon FOTO: Toomas Huik

See võib muidugi olla üks järjekordne pooltõde-konstant, kuid miskipärast tundub, et üldsegi mitte kuri. Vastupidi, selles näitajas suriseb mingi maagiline jõud, või laenates Singer Vingeri sõnu, «tal on metal sees».


Äsja paljudel lääne saitidel Ameerikas ja mujal avaldatud Associated Pressi artiklis Eesti üleminekust eurole on esile toodud, et Eestist saab eurotsooni kuuludes teistega võrreldes kääbusriik, kelle majandus annab vaid veidi üle ühe kümnendiku protsendi euroala riikide kogutoodangust. Pole ära unustatud ka seda, et Eestist saab hoobilt ­euroala vaeseim liige (Euroopa Liidu koguarvestuses ei ole seda viimast au meil siiski olnud).

Vaesus vaesuseks. Kuid 0,1% – see on üks hea kompaktne ja meeldejääv mõte. Otse öeldes on 0,1% isegi väga nunnu number, mis tuleks otsekohe rakendada Eesti laiemate huvide teenistusse.

Sest kui meil on nii väärtuslik konstant taskust võtta, milleks maksta mingitele suhtekorraldusfirmadele miljoneid, et nad jälle mingisuguse segasevõitu Eestit tutvustava lausega välja tuleksid.

Maalime selle 0,1% suurelt T-särkidele, plakatitele ja Estonian Airi lennukitele. Põletame «0,1%» puulusikatele, mida Raekoja platsi talveturul müüme Saksa ja Vene turistidele kalli raha eest, ning nad saavad suveniire ostes lisaks materiaalsele väärtusele kätte ka tunde, et kuuluvad koos meiega tõeliselt eksklusiivsesse klubisse.

Lusika asemel on inimene ostnud elustiili. Sest kui juba ­euroala on peetud väljavalitute seltskonnaks, kuhu pääsemise lävepakk on võlakriisi ajalgi paljudele soovijatele ületamiseks liigkõrge, mis siis veel rääkida ühest pisikesest ja hubasest nurgakesest selles klubihallis.

Võib-olla ei asu meitele antud klubinurgas veel need kõige pehmemad nahkdiivanid, millel lamaskledes limpsida Château-Moutoni. Aga küll me saame hakkama ka veidi rohmakamate järidega, mis ei lase end istudes ülearu mugavalt tunda, ja juua võib seal kas või kapast koduõlut.

Küllap varsti tüdinevad peened härrad ja preilid nagunii oma igavatel diivanitel ja tulevad meie ukse peale vaatama, kas 0,1%-mehed irvitavad oma nurgas teiste klubiliste ülearu tähtsa oleku peale või räägivad jälle mingit ühesilbilist salakeelt.

«0,1%» on päris hea lähtepunkt ka kõigile neile, kes armastavad kõnelda Eesti vajadusest kogu aeg mingeid eesmärke püstitada. Mingit häda ei ole küll pürgida jälle kusagil tabelis viie rikkama, õnnelikuma või arenenuma sekka.

Seame pigem eesmärgi, et 0,1% asemele tuleb mingi aja pärast 0,2%. Kui meie ei saagi rikkamaks, ehk jäävad vähemalt teised niipalju vaesemaks! Igatahes saab jälle uued särgid ja puulusikad teha.