Rahvusvaheline kinnisvaraturg on saanud «pehmeks» tööriistaks, millega riigid üksteist mõjutada saavad, ja mis lisab rahvusvahelisele poliitikale veel ühe keeruka tasandi, kirjutavad Leuveni katoliku ülikooli doktorant Mirjam Büdenbender ja Cardiffi ülikooli inimgeograafia lektor Oleg Golubchikov.
Kolme viimase aastakümne jooksul on kinnisvara saanud maailmas uue tähenduse. Mitmed riigid on juba muutnud seadusi leebemaks, et avada oma kinnisavaraturgusid ka rahvusvahelistele ostjatele. See pole mitte ainult võimendanud rahvusvahelist äritegevust, vaid on pakkunud riikidele ka uusi mooduseid oma ülemaailmsete poliitiliste eesmärkide poole püüelda. Eriti Venemaa, kes on rohkem tuntud kalgi taktika poolest, näiteks sõjalised sekkumised, on tõestanud end selle «pehme» tööriista usina kasutajana.
Venemaal kerkis kinnisvara turustatava kaubana esile 1990. aastatel, kui laiem erastamine kandis omandiõiguse riigilt üle elanikele. Esialgu oli rahvusvaheline huvi riigi kinnisvaraturu suhtes väike, sest Venemaa muutumine üheparteiriigist demokraatlikuks vabariigiks põhjustas poliitilist ja majanduslikku segadust.
2000ndate alguses see kõik muutus. Vladimir Putini valimine presidendiks, läbipaistvust tõstvad institutsioonilised reformid ja tõusvad naftahinnad panid aluse poliitilise stabiilsuse ja majandustõusu ajastule. Välismaised investorid ja kapital voolasid Venemaale, et sealsel turul kasumit teenida.
Samal ajal investeerisid ja ehitasid Venemaa investorid ja riigiinstitutsioonid välismaal, eeskätt endistes Nõukogu Liidu riikides, aga ka nii kaugel, kui seda on Namiibia.
Need kaks asjade käiku, mida juhtisid välismaised tegijad Venemaal ning venelased välismaal, lõid keeruka suhete ja sõltuvuslikkuse võrgustiku, mis mõjutab siiani rahvusvahelisi läbirääkimisi.
Kinnisvara olulisus on eriti nähtav Venemaa ja ülejaanud Euroopa vastasseisus Ukrainas. Välismaised ettevõtted Venemaal, millele kuulub põhivara – kontorid, tehased ja jaekauplused – on kindlasti huvitatud riigi poliitilisest ja majanduslikust stabiilsusest. Nende huvi mõjutab ka otseselt rahvusvaheliste jõudude vahelisi läbirääkimisi.
Näiteks Saksamaa jaemüüja Metro, millele kuuluvad Venemaal suured ostukeskused, oli aktiivselt vastu sanktsioonidele, mida Venemaale 2014. aastal kehtestati, tuues argumendiks, et see teeks kahju nende äritegevusele.
Ettevõtluses arvatakse, et selline surve on mänginud suurt rolli selles, et ennetada Saksamaa Merkeli valitsuse poolset karmimate meetmete rakendamist Venemaa suhtes. Välismaised ettevõtted, kellel on Venemaal rahasid, käituvad tihti kui kaudsed ja mitteametlikud survegrupid, mis esindavad Venemaa huve oma koduriikides.
Venelaste investeeringud välismaale on kujundanud ka riigi lähenemist rahvusvahelisele poliitikale. Väga populaarsed on näiteks venelaste investeeringud elamukinnisvarasse linnades, näiteks Londonis, mis annab venelastele neis kohtades kindla mõjuvõimu.
Venemaa rikkuste tugevat kohalolekut Londonis (väärtusega 27 miljardit naela ja moodustab 0,5 protsenti linnas olevatest rahvusvahelistest varadest) peetakse Ühendkuningriigi seisukohta mõjutavaks teguriks Venemaa osas.
Sellekohane info avaldati salajases raportis, mida pildistati 2014. aastal, ja mis leidis, et Ühendkuningriik ei peaks toetama Euroopa Liidu Venemaa vastaseid kaubandussanktsioone ega sulgema Londoni finantskeskust Vene kodanikele.
Kinnisvara võim võib olla nii sümboolne kui rahaline, mida näitab Vene õigeusukiriku laienemine. 2000ndatest alates on kirik kogu maailmas arvukalt kinnisvara soetanud.
Venemaa poliitilise eliidi kõrge profiiliga liikmetel, kaasa arvatud Putin ise, on vene õigeusu kiriku laienemine ühendanud projektiga «Russki Mir» (Vene maailm). Tegemist on ideega, et vene tsivilisatsioon on kogukond, mis küündib riigi praeguste maapiiride taha.
Mõned eksperdid on seda tõlgendanud kui Venemaa valitsuse katset «saada kontrolli Vene emigrantide kogukondade üle.» Näiteks Prantsuse ametnikke on kritiseeritud Pariisi keskele uue vene õigeusu kiriku jaoks tee sillutamises, kuulutades selle «vene võimu sümboliks.»
Venemaa on proovinud oma võimu näidata ka megaprojektide abil, näiteks staadionite, linnauuenduste toetuskavade ja uue infrastruktuuriga. 2014. aasta Sotši taliolümpiamängudeks rajasid ehitisi peamiselt ettevõtted, mida kontrollib riik või mis sõltuvad riigile kuuluvatest pankadest. Oma riigi ressursside sellise kasutamisega püüdis Venemaa esile tõsta oma võimu ja võimet asju tehtud saada.
Kuigi kinnisvara on Venemaale pakkunud veel ühe võimaluse täita välismaal oma riiklikke huve, on see loonud ka uusi nõrku kohti, mida konkureerivad riigid ära kasutada saavad. Näiteks Euroopa Liit ja USA on piiranud Venemaa ligipääsu osale oma välismaal asuvatele varadele, et avaldada survet Ukrainas toimuva osas.
Vene kapitali ja kinnisvarahuvide tugev olemasolu Ukrainas on ise samuti nõrk koht: alates 2014. aastast on Ukraina radikaalid regulaarselt rünnanud Vene jaepankasid.
Vene kapitali väljavool välismaale tõstatab riigis tõsise probleemi, mida põhjustavad maksutulu ja investeeringute vähenemine ja kõige olulisemana ehk haritud tööjõu väljaränne.
Välismaine kinnisvaraturg on seega rohkem kui lihtsalt majandusprotsess: see on saanud «pehmeks» tööriistaks, millega riigid üksteist mõjutada saavad, ja mis lisab rahvusvahelisele poliitikale veel ühe keeruka tasandi.