Juri Gagarin 12. aprillil 1961 valmistumas esimese inimesena kosmosesse sõitma.

FOTO: akg-images / scanpix

12. aprillil möödub 55 aastat inimese esimesest kosmoselennust. See inimene oli Juri Gagarin. Propagandatorud pasundasid, rahvas vahtis tähistaevasse, tudengid tegid niidirullidest rakette. Astronoom Tõnu Viik meenutab kosmoseajastu tulekut.

Tellijale

Enamikule eestlastest algas kosmoseajastu ilmselt juba 4. oktoobril 1957, kui Nõukogude Liit saatis orbiidile esimese satelliidi, mida kogu maailmas hakati kutsuma sputnikuks. Käisin tollal Tallinna II keskkoolis (praeguses reaalkoolis) ja mäletan selgesti huvi, mida selle sputniku lennu vastu tundsime.

Loomulikult oli asi põnev, taevasse vaatama hakkasime me sagedasti, et uut taevakeha näha, kuid valgustatud linnas polnud sputniku tabamine kerge. Teinekord tegime trikke ikka ka – hakkasime mõnel sügisõhtul Viru tänaval hoolsalt taevasse vaatama. Kohe kogunes meie ümber lausa rahvamass, kes kõik samuti taevasse vaatama hakkasid. Meie aga, noored naljahambad, imbusime massist välja ja itsitasime eemal, sest taevas oli täiesti pilves ja seal polnud mitte midagi näha.

Esimene sputnik püsis orbiidil umbes kolm kuud, Tartu tähetorni teadlane Grigori Kusmin oli selle aja välja arvutanud ja sputnik tuligi alla juba 1957. aasta lõpul, täpselt siis, kui teadlase rehkendus ütles.

Juba kaugelt enne esimese sputniku ülessaatmist oli Nõukogude Liidus loodud vaatlusjaamade võrk, mille koordineerijaks oli NSVL TA astronoomianõukogu. Ka Tartu Riiklikule Ülikoolile anti korraldus selline jaam moodustada ja selle etteotsa sai Valdur Tiit, kes pakkus välja idee, et sellesse jaama vaatlejateks sobivad väga hästi esimese ja teise kursuse füüsikud-matemaatikud. Nii nad rektori käskkirjaga paika pandigi ning tudengid asusid sputnikut otsima just selleks otstarbeks ehitatud väikeste teleskoopidega AT-1, millel oli objektiivi ees 45 kraadi all peegel – et tudeng ei peaks mitte üles, vaid mugavasti allapoole vaatama. Sellega aga muutus taevas enda peegelpildiks ja segaduse vältimiseks saadeti Moskvast ka peegelpildis taevakaardid.

Sputniku ligikaudse asukoha ja ajamomendi teatas samuti Moskva, spetsiaalse kodeeritud telegrammiga. Kui keegi vaatlejaist sputniku tabas, siis karjatas ta «Näen!» ning just sel hetkel, kui sputnik teleskoobi niitristi läbis, vajutati stopper käima, jäeti teleskoop paigast liigutamata ja mindi tähetorni sisse, et vaadeldud koht kaardil üles leida ja stopper kinni lüüa ning samal hetkel täpne ajamoment märkida.

Stopperi näit lahutati sellest ajamomendist maha ja nii saadi hetk, mil sputnik niitristi läbis. Algul oli see ajamomendi määramine väga algeline, sest ajasignaalid salvestati makilindile ja siis mõõdeti joonlauaga sellelt lindilt õige moment välja. Kuid peagi saime väga täpse kronograafi, mis meie vaatlusmomendi lausa tuhandiksekundi täpsusega kirja pani. Seejärel koostati kodeeritud telegramm, mis Moskva poole teele läks.

Igatahes 1957. aasta ülikooli aastalõpuballilt aeti sputniku allakukkumise võimalikku tulevärki vaatlema kõik nimekirjas olnud tudengid. Tartu observatooriumi vana külalisteraamat, mille tudengid tähetornis oma kätte said, on täis sissekandeid, milles pahandati ballil pooleli jäänud tantsude pärast ja ka sellepärast, et sadas paksu lund ja taevas polnud peale lume midagi näha. Tudengid ei teadnud muidugi ka, et sputnik oli selleks ajaks juba atmosfääris ära põlenud.

Ajalehed aga rääkisid nõukogude teaduse hiiglaslikest edusammudest nii kosmose uurimisel kui riigi kaitsevõime tugevdamisel. Vaevalt et see tavainimesele kuidagi korda läks, käidi endiselt tööl ja muretseti oma muresid. Ajalehtedes uhkustati ka, et nõukogude teadus ja tehnika on kaugel ees USA omast ja et kohe-kohe maandub nõukogude inimene Kuul, et seda taevakeha otse kohapeal uurida.

Esimesele sputnikule järgnesid teine ja kolmas, üles saadeti koer Laika, siis koguni kaks koera korraga. Meie aga käisime kohusetruult sputnikuid vaatlemas, alguses tähetorni õuelt ja hiljem praeguse Lõunakeskuse lähedal. Igatahes taevas sai meile selgeks kui oma tasku ja nn sputniku positsioonide määramisel olime täielikud profid.

Meile oli tähtis, et Moskva maksis iga positsiooni eest meile raha, nii et selgete öödega kevadkuudel teenisime tubli lisa stipendiumile (mis enne 1961. aasta rahareformi oli 330 rubla kuus).

Ka tudengielus peegeldus raketiasjanduse buum – me nimelt ehitasime intris niidirullidest ja hiljem piimapudeli fooliumkorkidest rakette, milles kütuseks oli tikuväävel. Raketid vihisesid tubades, kaugusrekordid purunesid ja rakettidest mittehuvitunud nurisesid, kui neid teelt eksinud raketid tabasid. Mõned huvitunud käisid isegi Toomel ülikooli raamatukogus lugemas USA ajakirja Raketitehnika Küsimusi, mida tõlgiti vene keelde.

Võis aru saada, et USA oli Nõukogude Liidu kosmosesaavutustest šokis. Nad lihtsalt polnud uskunud, et Nõukogude Liit suudab nii kiiresti oma plaane teoks teha, kuigi nad teadsid, et NLi sõjasaagiks langes V2-rakette ja suur hulk saksa raketiteadlasi, kes kõik vanglates otsekohe tööle pandi.