Edward Lucas: Hodorkovski libakohus

Edward Lucas Foto: Mihkel Maripuu

Grotesksel õigusemõistmise paroodial, mis mõistis taas paljudeks aastateks vanglasse Venemaa tuntuima vangi, kunagise suurärimehe Mihhail Hodorkovski, ei ole midagi pistmist õiguse ega õiglusega. Küll kõneleb see üsna palju Vladimir Putini aegse Venemaa kohta.

Libakohtud, nagu ka võltsvalimised, näilised surverühmad ja lipitsevad ringhäälinguorganisatsioonid on Venemaa väärvalitsemise sümptomid. Sedamööda, kuidas on jõudu kogunud Putini korrumpeerunud ja kõrilõikajalik režiim, on kunagi elujõulised institutsioonid moondunud ja kuhtunud.

Kui Putin 1999. aastal Boriss Jeltsini käest võimu üle võttis, vaevas Venemaad poliitiline kaos ja varjamatu onupojapoliitika. Vähesed poetasid pisara, kui Putini võimu ava-aastatel kaotasid oma mõju üüratult rikas Hodorkovski ja teised oligarhid.

Kuid nende kahtlasel teel kogutud vara ei leidnud mitte teed tagasi rahva kätte, vaid läks üle Kremli semudele. Samuti jäi õhku rippuma lubadus kehtestada korralik valitsemine.

Putiniga ei kaasnenud mitte stabiilsus, vaid stagnatsioon, ning korruptsioon mitte ei vähenenud, vaid aina süvenes. Transparency Internationali korruptsiooniedetabelis, mis alustab kõige vähem korrumpeerunud riikidega, asub Venemaa 154. kohal, Kongo ja Haiti vahel.

Ajal, mil riigi valitsejad naudivad sübariitlikku elulaadi, näevad tavalised venelased, kuidas kogu nende pärand maha parseldatakse. 2000. aastast alates on riigivalitsejad ära raisanud enam kui triljon dollarit, mis nad on saanud täiendavast nafta- ja gaasitulust, ning vaid pisku sellest on läinud uute teede, raudteede, elektrijaamade, ülikoolide või haiglate jaoks.

Ehkki Putini jõulise mehe maine on kehutanud tema isiklikku populaarsust, arvab enamik venemaalasi, et igapäevase elu korraldamisega tuleb võimu­aparaat kehvasti toime.

Tegus kriitika on samas peaaegu võimatu: demonstratsioonid aetakse laiali, ajakirjanikud pekstakse läbi või tapetakse, surverühmad ja opositsioonipoliitikud seisavad silmitsi otsatu vastutöötamisega, õigussüsteem – nagu näitas sellenädalane kohtuotsus – kujutab endast võimukandjate käepikendust, mitte ei tõkesta nende tegevust.

Isegi Putini valitud järglane, president Dmitri Medvedev mõistab hukka «õigusliku nihilismi», korruptsiooni ja võimu kuritarvitamise.

Paljud lootsid, et Medvedeviga kaasneb uus liberaliseerimise ja moderniseerimise ajajärk. Kuid nii silmatorkavates asjades nagu Hodorkovski protsess ei ole tema sõna midagi maksnud.
Medvedevile ja tema poolehoidjatele on alandavalt selge, et riigis valitseb peaminister Putin, mitte president Medvedev.

16. detsembril peetud neljatunnises otseesinemismaratonis ennustas Putin häbematult Hodorkovski protsessi tulemust, sõnades, et «tema süü on tõestatud» ja et «varga koht on vanglas». Ükski Venemaa kohtunik ei söandaks pärast seda teisiti arvata.

Putini jõulised sõnavõtud annavad mõista, et ta on juba alustanud 2012. aasta valimiskampaaniat, kus ta püüab saada taas presidendiks, võib-olla lausa veel 12 aastaks.

Ometi paistab, nagu oleks tujuka ja avalikkuse tähelepanu januneva Venemaa juhi positsioonid ametikohustuste nigela täitmise tõttu hakanud nõrgenema. Samal ajal Hodorkovski maine on kasvanud, seda väärikuse tõttu, millega ta on kandnud oma esimest karistust, ning sõnaosavuse tõttu, millega ta ennast nüüd kohtus kaitses.

Venemaa väärib nende kahe mehe ausat võitlust, mitte näidisprotsessi.