Juhtkiri: vähem hukkunuid

Harjumaal Harku ja Laagri vahel Veskimöldre kandis juhtus teisipäeva hommikul raske avarii, milles hukkus üks ja sai viga kolm inimest. Foto: Raigo Pajula

Igapäevane hool inimelude kaitsel peab jätkuma

Ka 78 surma liiklusõnnetustes on katkenud inimeludele ja hukkunute lähedastele mõeldes liiga palju. Ent mõelgem sellele, et Eestis on olnud aastaid, mil liikluses hukkus kümme korda rohkem inimesi.

Tragöödia tabas kümme korda suuremat arvu peresid. Võime olla rahul, et meie elukeskkond on muutunud turvalisemaks, kui see varem oli. Eesti paistab nüüd Euroopa teiste riikidega võrreldes silma liiklussurmade arvu kiire vähenemise poolest, nagu varem paistsime halvas mõttes silma liiklusõnnetustes hukkunute suure arvuga. Ehkki parandamisruumi on veel, oleme tervel real järjestikustel aastatel rõõmustanud selle kurva arvu kahanemise üle.

On mõned tegurid, mis on mõjutanud surmaga lõppenud liiklusõnnetuste vähenemist maailmas üldiselt. Praegused autod on varasematest turvalisemad. Nii on see kindlasti ka Eestis. Siinjuures tuleb tähele panna tehnilise järelevalve olulisust ning küllap ka mõelda, kas tasub näiteks automaksuga pärssida uute ja paremate autode soetamist.

Näiteks võitlus korruptsiooniga ülevaatuspunktides pole sel taustal sugugi ebaoluline ja suhteliselt väikseid summasid puudutav, vaid omandab inimelude kaitsmise mõõtme.

Majanduskriisil öeldakse olevat samuti oluline roll. Kui inimestel on vähem raha, siis sõidetakse vähem. Kokkuvõttes langeb liikluskoormus ja ohtlikke olukordi on vähem. Ent majanduse elavnemine küllap nullib sellise mõju õige pea. Kuna meile, inimestele, üldiselt meeldib ka lusti pärast ringi sõita, peame turvalisust tahtes teiste vahendite järele vaatama.

Ei saa öelda, et neid poleks juba leitud. Politsei süsteemne tegevus on kahtlemata kiiduväärne. Maanteede äärde ilmunud kiiruskaamerad on vastu võetud vastakate tunnetega, aga kui neist on lõppkokkuvõttes kasu inimelude säästmisel, tuleb liialt raske jalaga autojuhtidel leppida, et mõnikord saavad nad trahvi masinalt.

Tulebki valida, kumb on meile tähtsam, kas kihutamise lust või see, et me ei taha tappa teist inimest. Kui see valik Eesti liiklejate peanuppudes selgeks saab, võime küllap öelda, et tegu on kultuuri muutumisega. Liiklus pole ainus valdkond, kus surmaga lõppenud õnnetusjuhtumite arv on vähenenud.

Kui 1994. aastal suri õnnetusjuhtumite, mürgistuste ja traumade tagajärjel 3549 inimest ja 2001. aastal 2330 inimest, siis 2009. aastal 1278 inimest. Ent kahjuks pole tegu ühtlase joonega allapoole. Selle aasta kuuma suve jääb tähistama erakordselt suur uppunute arv.

Igapäevane hool inimelude kaitsel peab igal juhul jätkuma. Seda nii riiklike tegevuste mõttes kui ka selles osas, kuidas igaüks meist saab arukamalt käituda nii enda kui kaasinimeste turvalisuse tagamiseks.