Joobes juhi avarii

FOTO: Maris Rumberg

Viimastel aastatel on Eesti ühiskonda vapustanud traagilised liiklusõnnetused, mis on kaasa toonud inimohvreid ning mille on põhjustanud joobes juhid. Purjus juhtide süül juhtunud õnnetustes surma ja viga saanute arv on küll võrreldes kas või möödunud kümnendiga tunduvalt vähenenud: kui 2007. aastal hukkus sellistes õnnetustes 81 inimest, siis mullu 14. Ometi oleks neistki juhtumitest paljusid olnud võimalik ära hoida.

Omaette küsimus on ka see, kuidas vähendada joobes juhtide arvu Eestimaa teedel. Justiitsministeerium on välja tulnud eelnõuga, mis muu hulgas näeks ette karmimaid karistusi paadunud roolijoodikutele, aga ka surma ning raskete vigastustega lõppenud õnnetuste põhjustajatele. Näiteks inimohvritega avarii põhjustamine joobeseisundis võrdsustataks eelnõu järgi tahtliku tapmisega, mis võiks tuua kuni 12-aastase vanglakaristuse.

Võib öelda, et see vastab küll ühiskonnas valitsevatele ootustele, kuid see on ka kõik, kuna paljude maade praktika on näidanud, et karistuste karmistamine pole selle probleemiga võitlemisel erilist tulemust andnud. Sagedasti inimesed ei usu, et nendega võiks midagi halba juhtuda, ega pelga seepärast oma teo teoreetilisi tagajärgi, kuni ongi juba juhtunud halvim.

Kui näiteks 1967. aastal võeti Suurbritannias vastu seadus, millega kriminaliseeriti autojuhtimine enam kui 0,8-promillise joobega, ning Briti politsei varustati alkotestritega, siis ainuüksi esimeste kuudel ja ka esimesel aastal liiklussurmade arv saareriigis vähenes. Pikemas perspektiivis see aga kasvas, kuna juhid said peagi aru, et tõenäosus purjuspäi rooli istumise eest karistada saada pole siiski nii suur, nagu esialgu tundus.

Paljude maade praktika on näidanud, et karistuste karmistamine pole selle probleemiga võitlemisel erilist tulemust andnud. Sagedasti inimesed ei usu, et nendega võiks midagi halba juhtuda, ega pelga seepärast oma teo teoreetilisi tagajärgi.

Rohkem vastakaid arvamusi tooks ühiskonnas ilmselt kava hakata rahatrahviga karistama roolijoodikute kaassõitjaid. See oleks ka maailma mastaabis midagi uuenduslikku, kuna paljudes riikides on küll seadused, mis kohustavad ohtu sattunut abistama või siis vähemalt korrakaitsjatele ohust teatama, kuid mitte seadusi, mis asetaks joobes juhi põhjustatud õnnetuse eest vastutuse ka kaasreisijale või auto omanikule (selliseid näiteid võiks tuua küll mõnede Ameerika osariikide seadustest). Takistada purjus inimest  rooli taha istumast või sellest teatada on kahtlemata moraalselt õige teguviis, kuid selle tegemata jätmist kriminaaliseerida on küsitav, eriti kui selle elluviimine võib kujuneda problemaatiliseks.

Trahvid ja karistused pole probleemide lahendamisel võluvits, ehkki järelevalve ja adekvaatsed karistused on võitluses roolijoomarlusega olulised vahendid. Inimeste käitumise muutmisel, sealhulgas liikluses, mängib siiski keskset rolli hoiakute ümberkujundamine. See tähendab omakorda, et ühiskonnal tuleb probleemile läheneda ka teiste nurkade alt ja rakendada tuleb ka teisi ennetusmeetmeid.