Rait Maruste: juudaseeklid ja õigus

Rait Maruste. Foto: Ants Liigus

On ainult aja küsimus, millal ilmuvad uued Simmid ja Savisaared. Seepärast peab meie poliitiline kultuur, halduspraktika ja õiguskord sellisteks juhtumiteks valmis olema, kirjutab Rait Maruste.

Raha eest mõju ja võimu ostmine pole selles patuses maailmas midagi uut. Seda on läbi ajaloo ja ka «parimates peredes» ikka tehtud. Pole siinkohal aeg ja koht sellekohast ajalootundi üles võtta. Siiski, osutus meie oma Pätsu rippumisele Vene raha lõa otsas näib asja- ja päevakohane. Ja eks Vorošilovi poolt Laidonerile kingitud valge hobuse valjastelgi oli hinnalipik küljes.

Asetleidnust tuleb teha mitte ainult moraalsed ja poliitilised, vaid ka õiguslikud järeldused. Sellele juhtis õigesti tähelepanu Ahto Lobjakas. Olen nõus, et olukorra haldamine on põhiõiguskorrale pretsedendilise tähendusega.

Õpetlik on lugu selles mõttes, et avas veel kord idealistide silmad nägemaks, kes on kes ja milliste reeglite järgi mängib. Ja ega siin ju õigupoolest midagi sisuliselt uut ei olnud. Lugu näitab veel kord selgelt ka seda, et Nõukogude Liidu õigusjärglane Venemaa ei ole muutunud ja kasutab neidsamu eelkäija meetodeid. Huvi ja surve on endine ja jätkuv.

Oma eelmise stressitesti – pronks­öö – järel leidsime, et meie õiguskord ja osati haldussuutlikkus oli selliste sündmuste tarvis ette valmistamata, puudulik. Asja parandati tagantjärele ja kiirustamisi nn pronksipaketiga. Kuigi pronksöö mäss oli ärevaks tegev, oli ta siiski ühekordne, nähtav ja seletatav. Seetõttu võib seda praeguse looga võrreldes lihtsakoelisemaks pidada.

Salajase välisrahaga demokraatlikku protsessi sekkumine on aga palju kuratlikum ja ohtlikum. Sest ta jätab välispidiselt legaalsuse ja rahva tahte mulje ja luua siinkohal seos 1940. aastaga pole sugugi üleliigne.

Katse kanaliseerida kogu lugu nn kirikuskandaaliks ja esitada see ülla seismisena usklike huvide eest, isegi kui see element seal ka on, oleks selgelt  eksitav. Vene õigeusu kirik on olnud läbi aegade tihedalt põimunud riiklike huvide ja eriteenistustega. Pole teada, et nimetatud kirik oleks lahti öelnud sedalaadi koostööst.

Seetõttu on alust eeldada, et jätkatakse samas joones, ja  on põhjust küsida, miks peab ühe iseseisva riigi pealinna meer salaja taotlema finantse selle kiriku ehitamiseks ja seisma tema huvide eest. Demokraatlikus Euroopa riigis on tsiviil-, sh munitsipaalvõim, kiriku suhtes neutraalne ega sekku selle tegemistesse.

Asjas klassikalise kohtuliku lahendini jõudmine on aeganõudev ja väheperspektiivne. Pigem on tegu tüüpilise impeachment-juhtumiga. See on olukord, kus tipp-poliitik või ametiisik on oma käitumise või toimepandud teo või tegude läbi kaotanud poliitilise usaldusväärsuse ja tuleb oma ametikohalt tagandada selleks ette nähtud menetluse kaudu.

Leedus Paksasega tehti nii. Impeachment-menetlus on vähem formaalne ja nõudlik kui kohtumenetlus, kuid rohkem kui meil kasutusel olev umbusaldushääletus. Kas ka meie vajaks oma õiguskorda seda menetlust, on mõtlemise koht.

Teine suur probleemide ring on jälitus- ja luureandmete kogumine, töötlemine ning kasutamine. Vabas, demokraatlikus, inimõigusi ja -vabadusi austavas riigis ei saa eesmärk pühitseda abinõu. Seetõttu peab olema paigas täpne protseduur, kes ja kelle ülesandel kogub andmeid, mille ja kelle suhtes ning mis korras; kellele esitatakse ja kellel on õigus teave ja järeldused avalikustada ning mis juhtudel.

Demokraatliku riigi nurgakivi on, et jõu-, jälitus- ja luureametkonnad alluvad tsiviilvõimudele, mitte vastupidi. Ei saa väita, et meil kaos valitseks, kuid võimalik, et mõndagi saab kriitilise pilguga üle vaadata. Ka kasutataval terminoloogial on suur kaal. Mitte küll kõnealuse juhtumiga seoses – ma pole näinud ühegi teise riigi peavoolumeedias äratrükituna käimasolevas ja veel lahendini mitte jõudnud kohtuasjas kogutud tõendeid, sh pealkuulamisstenogrammide väljatrükke.

Seekord, väidetavalt, seeklid sihtkohta ei jõudnud. Kuid kas me oleme kindlad, et nad mingil muul viisil, ajal, isikute, fondide või firmade kaudu siiski kohale ei jõua? Mis halvasti, see uuesti?! On ilmne, et ka erakondade rahastamise küsimuste juurde tuleb kiiresti tagasi tulla. Kui erakondade rahastamine osutub rahvusliku julgeoleku ja demokraatia usaldusväärsuse küsimuseks, siis kas selle valdkonnas ei tuleks legaliseerida kapo sellekohane jälgimispädevus?

Kui osutub tõendatuks, et välisraha taotlemine ei olnud ainult juhi sooloprojekt, vaid selle taga oli erakonna juhtkonna teadlikkus ja vähemalt vaikiv heakskiit, kas sellel peaks olema ka järelmid erakonnale tervikuna? Äraaetud hobused lastakse teatavasti maha. On ainult aja küsimus, millal ilmuvad uued Simmid ja Savisaared. Seepärast peab  meie poliitiline kultuur, halduspraktika ja õiguskord sellisteks juhtumiteks valmis olema.