/nginx/o/2016/04/04/5228759t1hbc7a.jpg)
Lekitatud niinimetatud Panama paberid võiks anda meile ilmselt väga palju infot selle kohta, kui korrumpeerunud on lääne suurte korporatsioonide juhid ja tuntud miljardärid, ent seni on kirjutatud eelkõige neist, kelle ebaaususes keegi ei kahtle, kirjutab oma blogis Craig Murray, inimõiguste aktivist ja endine Suurbritannia suursaadik Usbekistanis.
Kes iganes lekitas Mossack Fonseca dokumendid, teda paistab olevat motiveerinud siiras soov paljastada süsteem, mis lubab ultrarikastel peita oma suuri, sageli korruptiivselt saadud varahunnikuid ja hoiduda maksude maksmisest. Need Panama advkoaadid peidavad rikkusi, mis kuuluvad arvestatavale hulgale maailma rikkaimast ühest protsendist ja nende dokumentide massiline lekkimine peaks olema midagi suurepärast.
Kahjuks on lekitaja teinud kohutava vea, andes need materjalid lääne korporatiivmeedia kätesse. Tagajärjeks on see, et esimene suur lugu Panama dokumentide põhjal, mille Guardian avaldas, oli vaid Vladimir Putinist ja sahkerdavast tšellistist. Ma juhtumisi usun seda ja ei kahtle sugugi, et Putin on korrumpeerunud.
Miks aga keskenduda Venemaale? Venemaa rikkused on vaid väike osa rahast, mis Mossack Fonseca abil ära peidetud. Kui aus olla, siis peagi saab ilmselgeks, et selline selektiivne dokumentide avaldamine läheb haisema.
Ajaleht Suddeutsche Zeitung, millele dokumendid edastati, annab põhjaliku ülevaate sellest, kuidas korporatiivsed meediaväljaanded andmemassiivis otsinguid teostanud on. Peamiselt on otsitud nimesid, mis seostuvad ÜRO sanktsioonide rikkumisega. Sellest kirjutab ka Guardian ja loetleb riike nagu Zimbabwe, Põhja-Korea,Venemaa ja Süüria. Mossack Fonseca andmete filtreerimisel järgitakse täpselt valitsuste agendat. Mossack Fonseca peamisi kliente, lääne suurkorporatsioone ja miljardäre ei mainita. The Guardian kinnitab kähku, et «suur osa lekkinud materjalist jääb privaatseks».
Mida te siis ootate? Lekkega tegeleb suurejooneliselt ent naeruväärselt nimetatud Rahvusvaheline uurivate ajakirjanike konsortium (International Consortium of Investigative Journalists), mida rahastab täielikult USA Avaliku rikkumatuse keskus (Center for Public Integrity - CPI). Keskuse rahastajate hulka kuuluvad paljude teiste seas: Ford Foundation, Carnegie Endowment, Rockefeller Family Fund, W K Kellogg Foundation, Open Society Foundation (Soros).
Ei tasu oodata tõelist lääne kapitalismi paljastaimst. Lääne suurkorporatsioonide räpased saladused jäävad avalikustamata.
Oodake lööke Venemaa, Iraani, Süüria ja mõne väikese «tasakaalustava» lääne riigi nagu Islandi pihta. Ohverdatakse üks või kaks pensionile jäänud briti aadlikku, mõni selline, kes on juba dementne.
Ühendkuningriigis on ligipääs andmebaasile näiteks The Guardianil ja BBCl, meie neid dokumente ei näe. Nad kaitsevad end isegi lääne korporatsioone puudutava tundliku materjali nägemise eest, uurides vaid dokumente, mis tulevad välja kindlate otsingutega nagu ÜRO sanktsioonide rikkujad. Ärge unustage, et Guardian purustas MI6 nõudmisel oma koopiad Edward Snowdeni failidest.
Mis oleks, kui nad teeks Mossack Fonseca andmebaasis otsinguid kõigi meediakorporatsioonide omanike ja nende firmade ja kõikide toimetajate ja korporatiivmeedia staažikate ajakirjanike kohta? Mis oleks, kui Mossack Fonseca andmetest otsitaks BBC juhtfiguure? Mis oleks, kui otsitaks kõik CPI rahastajaid ja nende firmasid.
Mis oleks, kui otsitaks Mossack Fonseca dokumentidest kõiki lääne aktsaiaturgudel olevaid firmasid ja igat lääne miljonäri?
See oleks palju huvitavam. Ma tean, et Venemaa ja Hiina on korrumpeerunud, seda ei ole vaja mulle öelda. Mis oleks, kui vaataks asju, mida me siin läänes võiks tõstatada ja mille suhtes midagi ära teha. Ja mis oleks, kui korporatsioonide sülekoerad laseks inimestel neid dokumente näha?
Craig Murray on kirjutanud raamatuid ja artikleid ning seisab aktiivselt inimõuguste eest. 2002 - 2004 oli ta Ühendkuningriigi suursaadik Usbekistanis ja 2007 - 2010 Dundee ülikooli rektor.