Kes iganes lekitas Mossack Fonseca dokumendid, teda paistab olevat motiveerinud siiras soov paljastada süsteem, mis lubab ultrarikastel peita oma suuri, sageli korruptiivselt saadud varahunnikuid ja hoiduda maksude maksmisest. Need Panama advkoaadid peidavad rikkusi, mis kuuluvad arvestatavale hulgale maailma rikkaimast ühest protsendist ja nende dokumentide massiline lekkimine peaks olema midagi suurepärast.
Kahjuks on lekitaja teinud kohutava vea, andes need materjalid lääne korporatiivmeedia kätesse. Tagajärjeks on see, et esimene suur lugu Panama dokumentide põhjal, mille Guardian avaldas, oli vaid Vladimir Putinist ja sahkerdavast tšellistist. Ma juhtumisi usun seda ja ei kahtle sugugi, et Putin on korrumpeerunud.
Miks aga keskenduda Venemaale? Venemaa rikkused on vaid väike osa rahast, mis Mossack Fonseca abil ära peidetud. Kui aus olla, siis peagi saab ilmselgeks, et selline selektiivne dokumentide avaldamine läheb haisema.
Ajaleht Suddeutsche Zeitung, millele dokumendid edastati, annab põhjaliku ülevaate sellest, kuidas korporatiivsed meediaväljaanded andmemassiivis otsinguid teostanud on. Peamiselt on otsitud nimesid, mis seostuvad ÜRO sanktsioonide rikkumisega. Sellest kirjutab ka Guardian ja loetleb riike nagu Zimbabwe, Põhja-Korea,Venemaa ja Süüria. Mossack Fonseca andmete filtreerimisel järgitakse täpselt valitsuste agendat. Mossack Fonseca peamisi kliente, lääne suurkorporatsioone ja miljardäre ei mainita. The Guardian kinnitab kähku, et «suur osa lekkinud materjalist jääb privaatseks».
Mida te siis ootate? Lekkega tegeleb suurejooneliselt ent naeruväärselt nimetatud Rahvusvaheline uurivate ajakirjanike konsortium (International Consortium of Investigative Journalists), mida rahastab täielikult USA Avaliku rikkumatuse keskus (Center for Public Integrity - CPI). Keskuse rahastajate hulka kuuluvad paljude teiste seas: Ford Foundation, Carnegie Endowment, Rockefeller Family Fund, W K Kellogg Foundation, Open Society Foundation (Soros).