Igas kriisis peitub võimalusi. Lause kehtib ka nii suure ja potentsiaalselt skandaalse kriisi kohta kui see, mille paljastasid niinimetatud Panama paberid, kirjutab Sussexi ülikooli poliitika professor Daniel Hough veebiväljaandes The Conversation.
Daniel Hough: Panama paljastused – võimalus parandada kaua katki olnud süsteemi (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Järgnevate päevade ja nädalate jooksul võetakse luubi alla mitmete rikaste, võimsate ja mõjuvõimsate finantskäitumine. Ees on oodata süüdistusi silmakirjalikkuses ja palju piinlikkust.
Mõnel neist mõjukatest inimestest on võimalik härjal sarvist haarata ja nõuda veelgi enam läbipaistvust maailma pimedatesse finantsnurgatagustesse.
Veenev kaitse
Loo taust on üsna eriline. Panama advokaadibüroost Mossack Fonseca on lekkinud üle 11 miljoni dokumendi, mis paistavad andvat ülevaadet selle kohta, kuidas büroo on aidanud klientidel täita mitmeid keerukaid finantsilisi ülesandeid. Nende seas oli palju erinevaid tegevusi, alates maailma tuntuimate kelmide abistamisest rahapesuga ja lõpetades nende ja paljude teiste sanktsioonidest mööda aitamisega. Mossack Fonseca näib olevat aidanud ka rikastel isikutel varjata raha uudishimulike maksuametnike eest.
Muidugi kaitseb Mossack Fonseca end järeleandmatult ning on ka ametlikult öelnud, et neile pole kunagi esitatud kriminaalsüüdistust.
Büroo on ka märkinud, et on etteheideteta töötanud juba üle 40 aasta. Töös võib küll kokku puutuda inimeste ja organisatsioonidega, kellega populaarsusvõistlusi ei võidaks, kuid nende esindamine ei ole seadusevastane. Tõesti, igaüks, kes läbib nõuetekohased kontrollid, võib tasu eest selliste advokaadibüroode teenuseid kasutada. Teiste sõnadega – Mossack Fonseca ei kavatse avalikustamisjuhtumi tagajärgi võitluseta omaks võtta.
Võttes arvesse ainuüksi lekitatud andmete mahtu, läheb kindlasti aega, enne kui olukorras täpsemat selgust saadakse. Suure tõenäosusega saab aga selgeks kaks asja.
Esiteks – Mossack Fonseca töötajad näitavad, et nad tunnevad reegleid, mis nende tööd nii seest- kui väljastpoolt reguleerivad. Nad juba väidavad, et kõik nende poolt tehtu on aus ja avalik ning nemad ei näe põhjust vabandust paluda, veel vähem siis leppida mõne karistusega selle eest, et nad on aidanud klientidel läbi viia seaduslikke finantstoiminguid.
Lisaks sellele on ka häid põhjusi lubada mõne ettevõtte omanikul anonüümseks jääda. Kui inimene elab riigis, kus kurjategijate jõugud ründavad edukaid ja jõukaid inimesi, siis pole loogiline karistada seaduslikult raha teenivaid inimesi enese sunnitud avalikustamisega. Fakt, et Mossack Fonseca kasutab selliseid reegleid ka nende klientide aitamiseks, kes pole sarnaselt delikaatsetes olukordades, pole büroo süü – reeglid lubavad nii käituda ning hoopis reeglid on see osa, mis vajab hädasti muutmist.
Kui varem polnud veel selge, siis nüüd kindlasti saab olema ilmne see, et õiguslik infrastruktuur, mis kontrollib ettevõtete käitumist off-shore- jurisdiktsioonis (sisuliselt maksuparadiisides), on murettekitavalt puudulik.
Surveavaldus muutusteks
Pühapäevaõhtuse seisuga väitis BBC, et Mossack Fonsecaga on seotud 72 praegust või endist riigipead ning et neil oli tõenäoliselt probleemseid finantstoiminguid, mida oleks vaja uurida. Tõsiasi, et rikkad ja võimukad inimesed paistavad olevat suutelised tegutsema suuresti anonüümselt, peites oma vara uudishimulike silmade eest, peaks olema murettekitav kõigile, kes usuvad, et läbipaistvus on parim meetod korruptsiooni, kelmuste ja maksupettuste ennetamiseks.
Praegu on Suurbritannia peaministril David Cameronil eriti hea võimalus hoolimata sellest, et Panama dokumentides mainitakse nii tema isa kui mõjukaid toore. 2013. aastal kritiseeris Cameron avalikult maksusaladust ja maksuparadiise. Olenemata hootisest taustamürast, ei muutunud järgneva kahe aasta jooksul eriti midagi.
Eelmisel suvel tõstatas Cameron teema uuesti üles Singapuris peetud rohket tähelepanu saanud kõnes, milles ütles, et peab ettevõtete anonüümset omamist sügavalt probleemseks. Kujunes plaan luua register ettevõtete omanike ja neilt kasu saajate kohta (n-ö kasumlikud omanikud).
Põhjusi soovitud eesmärgini jõudmise osas kahtlemiseks jätkub. Praeguseni ei eksisteeri veel ühtegi kokkulepet kõigile kättesaadava rahvusvahelise nimekirja loomiseks. Siiski, Cameron vähemalt räägib millestki, mida ka teised peavad väga oluliseks. Arvestades nii Ühendkuningriigi finantsteenuste sektori suurust kui fakti, et mitmed maksuparadiisid, mida Mossack Foneca ja teised samasugused kasutavad, kuuluvad Ühendkuningriigi jurisdiktsiooni, on Ühendkuningriigi valitsusel hea võimalus teised nurka suruda ja reaalselt midagi muuta.
Cameron on maikuus Londonisse kokku kutsunud rahvusvahelise korruptsioonivastase tippkohtumise, mis võib – olgem ausad – jääda ka lihtsalt vestlusringiks. Samas võib tegemist olla ideaalse foorumiga, kus nõuda rahvusvahelist kokkulepet, et kehtestada rangemad reeglid niinimetatud kasumlikele omanikele. Kohtumisel saab ka luua kohustusi vastava seadusandluse päriselt rakendamiseks.
Teiste sõnadega, Ühendkuningriik jääb paratamatult rahvusvaheliste finantsregulatsioonide poolt ja vastu võitlemise keskmesse. Cameronil on valida, kas muretseda ja kõrvalt vaadata, kuhu Mossack Fonseca juhtum suundub, või võtta seda kui äratust ja lõpuks midagi rahvusvahelisi finantstehinguid kujundavate ammu aegunud regulatsioonide osas ära teha.
Tõlkinud Liidia Varrik.