Kaja Kumer-Haukanõmm, Henn Käärik, Jaak Valge vastulause: otsedemokraatiast, kui lubate hr Nestor

Hääletussedel Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Demokraatiast ja iseäranis otsedemokraatiast on viimastel aegadel hakatud aina enam kõnelema. Südame teeb soojaks tõdemus, et mure demokraatia pärast on otsaga Toompeale jõudnud. Suisa värske on Postimehes ilmunud tagasihoidliku pealkirjaga arvamuslugu «Eiki Nestor: demokraatiast, kui lubate!». Mis vaevab Eesti Vabariigi riigikogu esimeest? Kuivõrd esimehe mure pole ülearu pikk, on mõistlik seda jagada punktide kaupa. Sest jagatud mure, teadagi…, kirjutavad ajaloolased Jaak Valge, Kaja Kumer-Haukanõmm ja sotsioloog Henn Käärik.

Kõigepealt, vabas maailmas olla päevakorras küsimus esindusdemokraatia sisulisest vastavusest ühiskonna ootustele ning Eesti polevat ses suhtes mingi erand. Täiesti nõus selle seisukohaga. Esimees jätkab: «Kuid esindusdemokraatia anno 1956 ei ole enam sajaprotsendiliselt kõlblik aastal 2016.» Absoluutselt õige jutt. Aasta 1956, Hruštšovi «sula», Stalini isikukultuse paljastamine, õitsev nõukogude esindusdemokraatia. Aga sajaprotsendiliselt ta tõepoolest enam ei kõlba.

Silmakirjalik olevat väide, justkui raviks esindusdemokraatia hädasid ainult otsedemokraatia. Sedasama räägime meiegi. Otsedemokraatia pole imerohi kõikide esindusdemokraatia tõbede tarvis. Otsedemokraatia peab esindusdemokraatiat täiendama, otseses mõttes. Aga selleks, et täiendada, peab ta olemas olema. Tänases Eestis «õieti põlegi teist».

Lihtne olevat inimesi otsedemokraatiaga hullutada, rahvahääletuse vastalisi kaabakaks tembeldada, rahva teadmatuse või pahameele pealt punkte noppida. Ja mine tea, ehk plaanivad sihukesed koguni riiki kukutada. Kõik võib olla. Igatahes taunime meie igaüht, kes söandavad härra Nestorit kaabakaks nimetada ainuüksi sellepärast, et ta inimesi otsedemokraatia eest hoiatab.

Usutavasti on ka (rahvahääletuste abil) riigikukutamise oht reaalne oht. Tõsi, pärast Teist maailmasõda on Euroopa demokraatlikes riikides toimunud sadu referendumeid ja teadaolevalt pole need seni riigipöörde ja demokraatia varinguni viinud. Ent sellegipoolest ei tohi valvsust kaotada. Selliste riigipöörajate vastu kavatseme välja astuda kõigi meie käsutuses olevate vahenditega.

«Rahvahääletuse tulemus sõltub paljuski sellest, kuidas esitatav küsimus on mustvalgel sõnastatud.» Jälle kuldsed sõnad. Küsimus peab olema esitatud nii selgelt nagu näiteks Eesti euroreferendumil, kus esindusdemokraatidest «spetsialistid» andsid parima, et rahvas ei saakski aru, millega tegemist on. Lisame, et iseäranis demokraatlikuks tegi kogu loo tõsiasi, et europromo tarvis eraldati umbes viiskümmend korda rohkem rahva raha (50 miljonit krooni) kui nende vastastele.

Poliitikas kaasalöömine

Lisaks esindusdemokraatiale ja otsedemokraatiale tuleb uuel ajal luua võimalusi, et inimesed saaksid poliitikas kaasa lüüa. Sellega seoses tuletab esimees hea sõnaga meelde Eesti Koostöö Kogu ning selle loodud veebikeskkonda. See polevat üksnes keskkond petitsioonile allkirjade kogumiseks, vaid ka teemade sisuliseks arutamiseks ja ettepanekute lihvimiseks. Teatud probleemi näeb Nestor selles, et veeb võtab võimaluse «kaamerate surisedes pöördumist üle anda, kuid selle saab asendada pildiga nupule vajutamisest». Lühidalt öeldes, see on keskkond petitsioonide lihvimiseks. Ja polegi tähtsust tõsiasjal, et riigikogul pole mingit kohustust võtta neid lihvitud palvekirju tõsiselt.

Kokkuvõttes on esimees nördinud, et inimesi lollitatakse jutuga «mingist eliidist», kes rahva arvamusega ei arvesta. Samuti pahandab ta nendega, kes «laulavad», et «rahvas tahab üht ja riigikogu teist». Ei jää muud üle, kui nõustuda Nestoriga: pole mõtet levitada jutukesi «mingist eliidist» Toompeal.

Aeg on küsida, mis ikkagi on tekitanud selle õhinapõhise (Sinijärve Karla termin) sebimise demokraatia ja otsedemokraatia ümber? Kes on need pahad, kes «silmakirjatsevad», «hullutavad», «tembeldavad kaabakaks», «korjavad poliitilisi punkte», «lollitavad» ja «laulavad»? Esimees jääb siin kaunis kidakeelseks. Igal juhul ei saa Nestor selle all silmas pidada liikumist otsedemokraatia toetuseks, kes korraldas 27. veebruaril Eesti Rahvusraamatukogus konverentsi teemal «Kas Eesti on demokraatiaks valmis?».

Liikumist, mis nüüdseks kannab nimetust Otsedemokraatlik Sihtasutus Terve Rahvas. Ülalesitatust nähtub ju, et oleme temaga nii mõneski punktis ühel nõul. Kas pole järsku nii, et riigikogu esimees on endale meisterdanud naljaka populistliku pisuhänna otsedemokraatiast ning asunud seda siis ägedasti tuuseldama? Kas võimukoalitsioonil poleks aeg hirmust üle saada ja rääkida tõsiselt otsedemokraatiast? Nendega, kes räägivad otse otsedemokraatiast ja ennekõike rahvaalgatusest. Siinkohal meenutus: Lääne politoloogid on juba ammu sõnastanud lihtsa tõe: rahvahääletus üksi on väike, koos rahvaalgatusega aga väga tõsine samm tegeliku otsedemokraatia suunas.

Praegu käib aga Toompeal nobe asendustegevus. Suunatakse ja rahastatakse mitmesuguseid pseudoinitsiatiive, mille viimaseks mudeliks ongi www.rahvaalgatus.ee. Taoliste võimu poolt (rahva rahakotist) toidetud ja putitatud paralleelstruktuuride põhifunktsiooniks on rahvast lihtviisil tüssata. Tekitada segadust ja jätta mulje, et otsedemokraatiaga on Eestis kõik korras. Hea riigikogu ja hea valitsus on selleks teinud juba kõik vajaliku, andnud rahvale võimaluse esitada grammatiliselt lihvitud palvekirju jms.

Muidugi ei võta Toompea ise taolisi «rahvaalgatusi» väga tõsiselt. Esimees on selle formuleerinud mängleva kergusega: «…veeb võtab ehk võimaluse kaamerate surisedes pöördumist üle anda, kuid selle saab asendada pildiga nupule vajutamisest.»

Lõpetuseks veel kord laulmisest. Esimees küsib kõigi nende käest, kes laulavad, et riigikogu ja rahvas ei käi ühte jalga: «Kes selle riigikogu siis Toompeale õieti valis?»

Noh, eks laulurahvas ole eestlane ikka olnud. Ja eks ole riigikogu samuti rahva valitud. Aga see ei tähenda ju, et seesama rahvas pole huvitatud suuremast otsedemokraatiast. Selle aasta veebruaris viis Turu-uuringute AS läbi küsitluse, selgitamaks Eesti ühiskonna suhtumist otsedemokraatiasse. Tulemused peaksid olema üldteada. 72 protsendi vastanute arvates pole rahval piisavalt võimalust osaleda poliitiliste otsuste langetamisel ning 82 protsenti pidas vajalikuks muuta põhiseadust nii, et rahval oleks õigus algatada rahvahääletusi. Mõistlik oleks lõpetada riiklikult suunatud ajupesu (+ loputus) populismist, rahva kogenematusest ja riigikukutamisest.