Anneli Ammas: erakool on oma, mitte võõras

Anneli Ammas Foto: PEETER LANGOVITS/PM/SCANPIX

Kuus aastat tagasi oli Eestis peaaegu poole vähem erakoole kui praegu. Kuus aastat tagasi tulid kooli väikesearvulised aastakäigud ning klassid olid mõnusalt väiksed. Kõigile lastele leidus ka linnades hommikupoolne koolikoht. Räägiti omanäolistest koolidest, tavaliseks olid saanud arenguvestlused vanemate ja lastega, koolides töötasid psühholoogid ja sotsiaalpedagoogid.

Ka erakoolides käis juba tuhandeid lapsi, aga need koolid toimetasid omapäi. Erakoolid said riigilt iga õpilase eest pearaha (nagu ka munitsipaal- ja riigikoolid), millest suur osa kulub õpetajate palkadeks. Ülejäänud kulud katsid erakoolides lapsevanemad, teistes omavalitsus või riik.

Siis tegi riigikogu otsuse, et ka erakoolidele peaks omavalitsused maksma peale riigi antud pearaha veel tegevuskulu eest. See andis võimaluse võtta väiksemat õppemaksu. Käis plahvatus: erakoolide hulk peaaegu kahekordistus. Erakoolile said mõtlema hakata ka keskmise sissetulekuga lapsevanemad. Kuine õppemaks on mõnekümnest eurost sajani. Need summad on üsna sarnased populaarsemate munitsipaalkoolide nn toetusrahaga, mida vanemad maksavad. Teiseks jõudsid kooli suuremate aastakäikude lapsed. Tahtsime ju rohkem lapsi ja oleme neid saanud! Maal ja väikelinnade koolides hingatakse kergemalt: nii mõnegi kooli sulgemisotsust on võinud edasi lükata.

Iseasi on Tallinn. Kõik veidigi parema mainega koolid, kus ümbruskonnas elavad noored pered, on õpilastest pungil. Kindlasti võib kusagil teises linnaotsas leida kooli, kus klassides veel ruumi, aga see pole lahendus. Tallinna linn ei ole teinud muud, kui sundinud kõiki koole rohkem lapsi klassidesse toppima. Loogiline, et hakkasid tekkima uued väikesed erakoolid ning neid on osa vanemaid hakanud eelistama munitsipaalkoolidele.

Ja vaat need koolid ning nende sarnased mujal Eestis satuvadki seadusemuudatuste tõttu löögi alla. Eriti Tallinnas, kus ilmselt peetakse küüniliselt peenikest naeru: las riik ehk haridusministeerium võitleb õnnetute lapsevanematega. «Unustades», et hea koolihariduse andmine heades, iga lapse eripära arvestavates koolides on linna enda ülesanne. Aga see on Tallinn.

Kui erakoolidele anti eluõigus ning kuus aastat tagasi lubati veidi rahagi toetuseks lisaks, ei teadnud keegi, kas, kui palju ja milliseid eraalgatuslikke koole võib tekkima hakata. Seepärast pole ka midagi hullu, et erakoolide tegevus on seni suhteliselt nõrgalt reguleeritud olnud.

Nüüd on pilt enam-vähem selge ja küsimus on, kuidas neid üldisesse koolivõrku tegelikult vastu võtta, millised peaksid olema erakoolide õigused ja kindlasti ka kohustused. Ning ka kohalike omavalitsuste õigused ja kohustused.