FOTO: SCANPIX

Tuleviku tehases on kaks töötajat – üks inimene ja üks koer, selgitas piltlikult tööandjate aastakonverentsil Tuulelohe Lend majandusprofessor Raul Eamets. Inimese ülesanne on koera toita ja koer valvab, et keegi ühtki nuppu ei näpiks. See mõte illustreerib trendi, et protsesside automatiseerimine ja jagamismajandus kaotab üha enam erinevaid ametikohti, kirjutavad vandeadvokaat Kristi Sild ja advokaat Rainer Ratnik.

Eestis on viimase aasta jooksul teatatud mitme virtuaalse õigusbüroo peatsest avamisest. Neis saab klient arvuti abiga koostada ise lihtsamaid dokumente, milleks varasemalt on kasutatud juristide ja advokaatide abi. Kas see tähendab, et juristid peaksid endale päikese all uut kohta otsima hakkama, et masinatele ruumi teha? Kas kõigepealt kaovad taksojuhid, siis kinnisvaramaaklerid ja varsti advokaadid?

Sellele vastuse leidmiseks tuleb küsida, mis on see lisaväärtus, mida pakub inimeselt inimesele õigusabi. Tegelikult ju on netis kättesaadavad juba ammu valdav osa lepingute põhjadest, mida saaks juristi abita lihtsasti blanketina täita. Ometi aga ei ole see toonud kaasa vajaduse kadumist, et õigusabi osutaks inimene.

Juristi töö tuumaks on empaatiavõime ning suutlikkus näha ette ohtusid. Erialased põhjalikud teadmised on sisult vaid vahend, mida abi osutamisel ning lepinguliste suhete raamistamisel kasutatakse. Seega masin veel täna juristi asendada ei suuda, kuna inimeste suhete mõistmiseks ja lahendamiseks on keskseks elemendiks mitte ainult informatsioon, vaid ka informatsiooni ning suhete tõlgendamine.

Suur osa advokaatide tööst ongi just aktiivne kuulamine, õigete küsimuste küsimine ja kliendi probleemi tuvastamine ning tema soovi sõnastamine. Sageli on nii, et inimene ei teagi, kas ja millist dokumenti tal vaja koostada on.

Veebipõhiste õigusabilahendustega laias laastus pakutakse kaht võimalust. Esimesena tasuta või väikese tasu eest standardlepinguid. Teisena kõrgema tasu eest kliendi tellimusel modifitseeritud lepinguid. Mõlema teenuse puhul on aga probleemiks meie hinnangul just selle näiline eelis tavapärase õigusabi ees.

Väliselt vaadates on teenuse tarbimine tehtud küll lihtsaks – ei pea juristiga kohtuma ja ei pea avaldama kohtumisel isiklikku infot. Samas aga tähendab inimliku puutepunkti puudumine ja juristiga päriselus mitte kohtumine seda, et juristil on keerulisem või võimatu tajuda tegelikke kliendi vajadusi ning äri või tehingu iseloomu. Lihtsalt standardvorme täites jääb suure tõenäosusega kõige olulisem osa dokumendist välja.

Aga mis on see lepingu olulisim osa? Selleks on lepingus kajastuv tehingu või protsessi eluline pool ja erandid seadusest. Eesti õiguses pakuvad seadused juba küllaldaselt konkreetseid reegleid, kuidas näiteks näevad välja müügi-, litsentsi- või töövõtusuhted. Hea lepingu sisu vaatab just elulisi küsimusi vastavalt tehingu poolte suhetele. Nende suhete mõistmiseks on tarviline empaatiavõime.

Empaatiavõime on võime tajuda teiste emotsioone, tundmusi, tundeid ja vajadusi. Suur osa advokaatide tööst ongi just aktiivne kuulamine, õigete küsimuste küsimine ja kliendi probleemi tuvastamine ning tema soovi sõnastamine. Sageli on nii, et inimene ei teagi, kas ja millist dokumenti tal vaja koostada on. Selleks ongi appi vaja nõustajat, kes hindab olukorda nii eluliselt kui õiguslikult ja annab oma soovitused. Juura ei ole matemaatika. Seadused on koostatud inimeste poolt ning seaduste ning kokkulepete tekste võib mitmeti tõlgendada.

Kindlasti uueneb pidevalt ka juristide tööprotsess, kuid nii kaua kui reguleeritakse suhteid inimeste vahel, on selleks vaja inimese sekkumist. On suurepärane, et uued digitaalsed lahendused üritavad muuta õigusabi kättesaadavamaks suuremale hulgale inimestele ja väikeettevõtjatele, kes ehk kallisse õigusabisse investeerima ei ole kippunud. Loodetavasti annab see suurele hulgale inimesest kindlustunnet juurde ning aitab endal suhteid selgemaks mõelda. Vaja on teha vahet aga sellel, mis on revolutsioon tööprotsessis ja mis teenuse sisus.

Iga äri ja tehing on erinev. Seda nii õiguslikult, kuid veel enam – eluliselt. Teenused, mis oma tuumalt eeldavad inimsuhete mõistmist, jäävad veel täna osutamiseks inimeselt inimesele. See võib tunduda esmapilgul üllatav, aga standardlepingute kasutamine ja kiirlepingute kasutamine on tegelikult oluline äririsk. Seda tuleb pidada silmas ja arvestada. Samas – on hiiglama hea ja tänuväärne, et uued tehnilised lahendused võimaldavad koostada kirjalikud lepingud olukordadeks, kus rahaline risk on väga väike ja riisiko on lepingu tellijale vastuvõetav.